Säästev isiklik hügieen
Vesi on üks hinnalisemaid loodusvarasid. Inimeste kasutada on vaid umbes 1% kogu meie planeedi veevarudest ning ca viiendikul maailma elanikkonnast puudub ligipääs puhtale ja ohutule joogiveele. Linnastumine, tööstuse areng ja rohke kemikaalide kasutus põllumajanduses on halvendanud pinna- ja põhjavee kvaliteeti, mis omakorda ohustab inimese tervist ja loodust.
Seega peab igaüks meist vee kasutamisega olema väga säästlik.
Isikliku hügieeni osas on siin lihtsateks reegliteks:
- ära lase veel hambaid pestes samal ajal niisama joosta;
- eelista vanni asemel du¨¨i;
- paranda tilkuvad kraanid;
- pane pesu– ja nõudepesumasin tööle vaid täislastis,
- eelista energiasäästlikku du¨isegist;
- keera du¨¨ seebitamise ajal kinni; (Isegi nirisev veekraan kulutab ligemale 600 liitrit ööpäevas).
Mida enam puhast vett tarbitakse, seda rohkem tekib heitvett.
Lisaks vee kokkuhoidmisele, tuleb meeles pidada, et ka paljud isikliku hügieeni tooted, nt ¨ampoonid ja pesupulbrid, sisaldavad keemilisi ühendeid, mis ei ole keskkonnasõbralikud. Tavaliselt jõuavad pesemisvahendid veega kanalisatsiooni ning võivad sattuda sealt edasi taimetoitainetena pinna- ja põhjavette, reostada meie järvi, jõgesid ja merd. Toitainete rohkus muudab veekogud eutroofseks, vähendades hapnikusisaldust vees ning kahjustades veekogu ökosüsteemi.
Erineva lõhnaga du¨igeelid, vannisoolasid, koorivaid kreemid on ahvatlevad, kuid keskkonnale koormavad. Puhtusepidamine kuulub kahtlemata kena väljanägemise juurde, kuid küsimus on selles, kui säästlikult me vett kasutame. Paljudes hotellides on külastajate jaoks üleval meeldetuletused vee säästlikuks tarbimiseks. Meeldetuletussildid peaksid olema ehk ka meie kodustes du¨iruumides, et majanduslikult oluliselt kokku hoida.
Veevarude kaitseks on maailmas vastu võetud mitmeid rahvusvahelisi õigusakte. Eestis kehtib Veeseadus.
Energia säästmine on teine oluline aspekt isikliku hügieeni osas. Ka vee soojendamine nõuab energiat. Ilmselt on kõige soodsam viis sooja vee saamiseks taastuvenergia kasutamine – päike ja tuu ja ka vesi (hüdroenergia). Paraku on taastuvenergia arendamine Eestis veel algusjärgus ja selle maht kogu energiakasutusest on väike.
Eestis on vee soojendamiseks kasutusel mitmed võimalused: kaugküte (keskküte), gaasi ja elektri abil, aga nt eramutes ka turba ja kivisöe abil (taastumatu), nn keskkütte katelde abi.
Siinkohal on toodud mõned näpunäited, kuidas keskkonnasõbralikumalt sooja vett saada:
Suvel üksnes sooja vee saamiseks keskkütte kütmine on ebaefektiivne ja kulukas. Keskküttekatlad on optimeeritud suurte veekoguste soojendamiseks, et kütta talvekülmadega kogu maja. Suvine katlakütmine üksnes sooja vee saamiseks raiskab põhjendamatult palju kütust ning tarbetult kulub ka kütteseade. Kesküttesüsteemi juurde võiks paigaldada soojaveeboileri, mis tagab sooja vee aastaringselt ning ilma tarbetute kulutusteta.
Kuumaveeboiler on õige paiguta võimalikult tarbimiskoha lähedale, sest sooja vee kättesaamiseks läbi pikkade torustike kulub palju vett. Boileris on õige temperatuur 55-60°C. Vee liigne kuumutamine ja kuumana hoidmine on energiakulukas.
Boilerit pole mõtekas paariks päevaks välja lülitada. Tänapäevaste boilerite soojapidavus on sedavõrd hea, et vee temperatuuri säilitamiseks kulub elektrienergiat ööpäevas vaid mõnisada vatti. Boileritäie külma vee soojendamine on tunduvalt kallim ja tekitab tarbetult katlakivi. Samas pikemaks ajaks kodust lahkudes, on mõistlik ka boiler välja lülitada.
20-minutiline solaariumiseanss võrdub kolmetunnise päevitamisega päikese käes ja päevitunud nahk on märk liigsest ultraviolettkiirguse (UVK) doosist. Solaariumid on suured elektritarbijad ja terviseriskidega seotud.
Erinevate puhastusvahendite puhul tasub jälgida ka ökomärgistust. Ökomärgisega toodet või teenust valides võid kindel olla, et see on sinu tervisele ohutum ning sellel on väiksem keskkonnamõju kui teistel samaotstarbelistel toodetel.
Eestis müüdavate toodete puhul on levinumateks ökomärgisteks Euroopa Ühenduse ökomärgis “lilleke” ja Põhjamaade luigemärk.
Ostes endale ¨ampoone, balsameid, du¨igeele, lähtume me ostmisel pigem selle lõhna-meeldivusest kui mõtleme sellele, kui palju me endale iga päev keemiat peale määrime ning selle tagajärgedele pikemas perspektiivis.
Teadlikud tarbijad valivad enamasti loodustooted (mis on vahel küll mõnevõrra kallimad), et olla kindlad selle ohutuses ning et kaitsta looduskeskkonda.
Alternatiivina tasub proovida ka kodustest vahenditest tehtud näo- ja kehahooldusvahendeid. Omatehtud kosmeetikumid ei ole alati poe omadest odavamad, kuid neis pole kemikaale, seega ei ole nad loodusele ega inimesele ohtlikud.
| 
