Säästev sotsiaalne areng
Jätkusuutliku arengu sotsiaalne dimensioon, hea elu kõigile, on jätkusuutliku arengu eesmärk.
Jätkusuutliku arengu sotsiaalne dimensioon eeldab tavaühiskonna toetust, selle kaasamist
erinevat tüüpi probleemide lahendamisesse, samuti selle osalust otsuste tegemise
protsessides kõigil tasemetel. Sotsiaalne dimensioon hõlmab ka tööhõive abil vaesuse
vastu võitlemist, piisavaid toimetulekutoetusi, mitte-diskrimineerivat tööd ning
sotsiaalkindlustust kõigile.
Ühiskonna jätkusuutlikku arengut tuleb vaadelda inimkesksena ehk sihipäraselt suunatud
arenguna, mis tagab, et sotsiaalne õiglus ja inimeste elukvaliteet paraneks kooskõlas loodusvarade olemi ja ökosüsteemide taluvusvõimega.
Jätkusuutlik sotsiaalne areng eeldab teadmusühiskonda.
Teadmusühiskond on terviklik ühiskonnakorraldus, kus teadmisi ja teadust väärtustatakse nii majanduses kui riigivalitsemises, nii eraettevõtluses kui kodanikuühiskonnas.
Teadmusühiskonna paratamatu eeldus on ka piisava intellektuaalse ja sotsiaalse ressursi olemasolu ning nende tegelik rakendumine. Eesti jaoks oluliste arengueesmärkide saavutamiseks on võtmevaldkondadeks haridus, teadus- ja arendustegevus ning innovatsioon, aga ka võrgustike loomine ja tagasiside korraldus ning ühiskonna toetuse tagamine sellele arenguteele.
Teadmusühiskond nõuab inimestelt uusi oskusi ja uut laadi teadmisi. Seega on esmatähtis Eesti hariduspoliitika vastavusseviimine Euroopa Liidus kujunenud põhimõtetega.
Euroopa teadmusühiskonna haridusvajadused on fokusseeritud järgmistele probleemidele:
1) tööealise elanikkonna üldise haridustaseme tõstmine vähemalt keskhariduseni;
2) kogu elanikkonna hõlmamine elukestva õppega;
3) uute teadlaste ja inseneride põlvkonna piisava arvukuse tagamine ja sellele Euroopas atraktiivsete rakendusvõimaluste loomine;
4) ülikoolide teadustegevuse intensiivistamine ja teadlaste järelkasvu tagamine
Marju Lauristini sõnum teadmusühiskonna osas: „Eesti vajab Euroopa riikide n-ö kõrgliigasse jõudmiseks innovatiivsust ja loomingulisust ühiskonna kõigil tasandeil. See ei teki käsu korras ning seda ei ole võimalik ka sisse osta. /…/ Seda saab luua ainult omavahel avatult suheldes, vastastikku häid ideid tunnustades ja võimendades ning koostööd “ärapanemisele” eelistades.“
Teadmusühiskond seab oma liikmetele varasemaga võrreldes hoopis kõrgemad nõudmised. Varem oli inimühiskonna areng (sh tehnoloogiline areng) väga aeglane, probleemid ja nende lahendamise võtted aastakümneid praktiliselt ei muutunud. Õpetaja headus seisnes suuresti selles, kuivõrd suutis ta parimat praktikat akumuleerida ja õpilastele edasi anda. Õpilase headus seisnes omakorda eelkõige selles, kuivõrd suutis ta õpetatavat omandada/reprodutseerida. Selline Bloom’i taksonoomia esimesele tasemele vastav tegevus – õpilasele tarkuse pähe kallamine – oli ametis edukaks toimetulekuks sageli täiesti piisav.
Tänapäeval – ühiskonna ülikiire arengu tingimustes – pole veel eile edukalt töötanud lahendused enam optimaalsed või pole need üldse kasutatavad (st suure osa varem omandatud teadmiste väärtus on suhteliselt väike). Ülioluline on mõista nähtuste olemust, sünteesida eesmärgist ja olemasolevast globaalsest teadmisest lähtuv vajalik teadmine ning rakendada seda konkreetset konteksti arvestavalt parimal võimalikul viisil. Sisuliselt eeldab sarnane tegevus võimet tegutseda Bloom’i taksonoomia kuuel tasemel (kordamine – mõistmine – rakendamine - analüüs – süntees – hindamine).
Üha enam asendub õpetaja soolo (õpetaja on üksinda klassis ja peab kõigega hakkama saama) õpetajate koostööga, mis on eeskujuks õpilastele, kuidas koostööd teha. Kool muutub üha enam kogukonna "keskuseks". Suureneb interneti ja televisiooni osa teadmiste ülekandel. Samas pole õpetaja enam kõigis valdkondades õpilasest targem ja ei saa teada vastuseid kõigile küsimustele. Õpetajat ei hinnata enam selle alusel, kuidas ta teemat esitab, vaid kuidas ta oskab olla õppijatele mentoriks.
Teadmusühiskonnas tekib uus teadmine koostöös: uute teadmiste agendiks ei ole mitte niivõrd üksik valgustatud õpetlane, kuivõrd erinevaid osapooli koondavad institutsioonid.
Suunitlus koostöö tihendamisele ilmneb selgelt erineva taseme programmidest ja strateegilistest arengukavadest.
Projekti pikemaajaline eesmärk on inimeste teadlikkuse tõstmine tarbimisharjumuste
võimalike tagajärgede osas, samuti äratada huvi ja soovi ostude sooritamisel teadlikult
valida keskkonnale vähem mõju avaldavaid kaupu ja teenuseid.
Teravnev lõhe perifeeria ja keskuste vahel, inimkapitali väärtusliku osa jäämine väljapoole investeerimiskeskkondi, sotsiaalselt heitunute osakaalu kasv ning narkomaania (ka alkoholismi) kinnistumine elulaadina ohustavad Eesti kui terviku jätkusuutlikku arengut.
Turumajandusliku keskkonna arendamise paradigma aluseks võtmisel on ühiskonna sidusust võimalik tõhusalt uuendada vaid siis, kui panustada ka ühiselu ja teenuste sfääris initsiatiivile, valikuvabadusele, huvile ja vastutusele. Vastust sellele väljakutsele nähakse kodanikualgatuse ja kodanikuvastutuse toetamises. Paikkonna eduka arengu üheks keskseks ressursiks on asjatundmine, võrgustik ja tugev identiteet – külakogukonnad.
Kodanikuühiskonna, infoühiskonna ja jätkusuutliku arengu vahel valitseb ilmne seos. Eesti rühib teadlikult infoühiskonna poole. Tõhusalt tegutseda tähendab elada informatsiooniga. Informeerituse väliseks küljeks on selle tehniline kättesaadavus. Eesti kui infoühiskonna saavutustes keskendutakse eelkõige kodanike informatsioonilisele kindlustamisele riigi, omavalitsuse, ühenduste jne tegevusest.
Teadmusühiskond nõuab inimestelt uusi oskusi, uut laadi teadmisi ja kõige enam uut positiivset suhtumist ettevõtlusesse. Sellest lähtuvalt, Eesti vajab ettevõtlikke isiksusi – loovaid, iseseisvaid ja enesekindlaid, probleeme lahendada oskavaid inimesi, kel on eetilised tõekspidamised ja head sotsiaalsed oskused ning kes suudavad iseseisvalt mõelda.
Säästva sotsiaalse arengu eesmärki teeniv sotsiaalpoliitika on:
1) inimressurssi säästvalt suhtuv;
2) tööhõivet toetav;
3) vaesuse leevendamisele suunatud;
4) majanduslikke võimalusi arvestav, ent samas majandusarengut toetav
Alammenüü | 
