Jätkusuutlikkuse mõiste ja rakendamine
Jätkusuutlikkuse kontseptsioonile pandi alus juba 1960 -1970-ndatel aastatel, kui otsiti võimalusi ökoloogiliste probleemide lahendamiseks ning selle kaudu kvaliteetse looduskeskkonna säilitamiseks ka tulevastele põlvedele. Põlvkondadevahelise vastutuse probleem ei puuduta ainult ökoloogiat, vaid sisuliselt kõiki eluvaldkondi. Jätkusuutlikus arengus tuleb otsida tasakaalu majanduse, sotsiaalsfääri, looduskeskkonna ja muude eluvaldkondade vahel ning võimalusi, et täisväärtuslikku ühiskonnaelu jätkuks ka tulevastele põlvedele.
ÜRO-le esitatud nn. Brundtlandi raportis „Meie ühine tulevik“ (Our Common Future) defineeritakse jätkusuutlikkust kui „arenguteed, mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve."
Selles raportis peetakse ühiskonna jätkusuutliku arengu aluseks kolme komponenti:
-
keskkonnakaitset;
-
majanduslikku arengut;
-
sotsiaalset võrdsust.
Seejuures lähtutakse nii ratsionaalse arengu (ehk „mõistliku kasutamise“) põhimõttest kui ka vajadusest kontrollida ressursside õiglast jaotust.
Edasistes uurimustes on eelnimetatud kolmele komponendile lisatud ka neljas – institutsionaalne jätkusuutlikkus, mis sisaldab endas muuhulgas avalikkuse teadlikkust ja informeeritust, rahvusvahelist koostööd, institutsionaalset ja seadusandlikku raamistikku, tsiviilühiskonna kaasamist.
Ühiskonna jätkusuutlikku arengut tuleb vaadelda inimkesksena ehk sihipäraselt suunatud arenguna, mis tagab, et sotsiaalne õiglus ja inimeste elukvaliteet paraneks kooskõlas loodusvarade olemi ja ökosüsteemide taluvusvõimega.
Seega taotletakse majandus-, sotsiaal- ja keskkonnaalast tasakaalu, jätkusuutlikku institutsionaalset süsteemi ning täisväärtusliku ühiskonnaelu.
Jätkusuutlikkust iseloomustavad neli mõõdet:
-
sotsiaalne,
-
majanduslik,
-
ökoloogiline;
-
institutsionaalne.
Jätkusuutlikkuse määratlemisel on välja pakutud tugeva ja nõrga jätkusuutlikkuse kontseptsioon.
Tugeva ehk ökoloogilise jätkusuutliku kriteeriumi täitmiseks on vaja tagada iga üksiku kapitali (looduskapitali ja inimese loodud kapitalide) samas koguses jätkumine tulevastele põlvedele.
Nõrga ehk majandusliku kriteeriumi pooldajad peavad oluliseks üksnes kapitalide koguhulga samaks jäämist inimese kohta, s.t loodusvarasid võib vähendada, kui inimese loodud kapital selle võrra kasvab.
Jätkusuutlikkus taotleb tasakaalu inimesi rahuldava elukeskkonna ja majanduse arengu vahel. Jätkusuutlikkus eeldab üldsuse osalemist, säästvale arengule orienteeritud majandushoobade, nt. ökomaksureformi rakendamist ning vajalike hoiakute, eeskätt keskkonnahoidliku nõudlus- ja tarbimiskultuuri kujundamist.
Alammenüü | 
