Looduse jätkusuutlikkus
Looduse jätkusuutlikkus on ühiskonna jätkusuutlikkuse eeldus.
Eesti rikkalik ja hästi säilinud loodus on osa meie hindamatutest väärtustest. Looduskeskkond on üheks oluliseks rekreatsiooni ressursiks.Looduses on võimalik: veeta aega ja puhata värskes õhus, korjata loodusande (loodussaadusi), saada meelerahu ja positiivsed emotsioonid, tegeleda aktiivsete tegevustega.
Me teame, et tasakaal looduse ja majandustegevuse vahel on õhkõrn ning loodus vajab siin vastutustundlike inimeste abi. Selleks, et Eestimaal oleks veel kaua võimalik meie mitmekülgset ja põhjamaist looduskeskkonda nautida, tuleb meie looduskooslusi kaitsta. Ja seda nii välis- kui ka kodumaiseid hoobi kasutades.
Looduskaitse (nature conservation; nature protection) on looduskeskkonna, looduse mitmekesisuse (sh liikide, elupaikade, looduskaitsealade) ja loodusvarade jätkusuutlikkuse tagamine, nende hooldamine ja taastamine.
Tänapäevane looduskaitse püüab ühendada elupaikade, koosluste, liikide ja maastike kaitse terviklikuks looduse mitmekesisuse ja ökosüsteemide kaitseks. Looduskaitset käsitletakse keskkonnakaitse osana.
Looduskeskkonna jätkussuutlikkuse tagamiseks on Eestis (seisuga 31. detsember 2008) kokku 3442 kaitstavat loodusobjekti, nendest:
-
looduskaitsealasid - 129;
-
maastikukaitsealasid - 149;
-
rahvusparke - 5;
-
vana ehk uuendamata kaitsekorraga alasid 117;
-
parke ja puistuid - 548;
-
hoiualasid - 343;
-
püsielupaiku - 949;
-
kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavaid loodusobjekte 5;
-
kaitstavaid looduse üksikobjekte - 1195.
Natura liikide kaitseks on loodud 531 loodusala ja 66 linnuala, mis kokku moodustavad Eesti Natura 2000 võrgustiku. Maismaast on Natura 2000 aladega kaetud ligi 17%.
Looduskaitse all on 51 Natura looma- ja taimeliiki ning 136 EL linnudirektiivis loetletud linnuliiki.
Looduskaitse üheks väga oluliseks osaks on liigikaitse. Eestis on kaitse alla võetud 570
taime-, seene- ja loomaliiki.
Haruldased ja väljasuremisohus olevad liigid on kantud Punase raamatusse.
Looduse kaitsmise hulka kuulub ka kohaliku looduse kaitsmine võõrliikide eest, sest liikide väljasuremise üheks põhjuseks on võõrliikide sissetoomine.
Looduskaitsekorralduse aluseks on: looduskaitse seadus ja arengukava, määrused liikide kaitse alla võtmiseks, kaitsekorralduskavad ja –eeskirjad; samuti rahvusvahelised konventsioonid ja lepped:
-
Ramsari (1971) konventsioon – rahvusvaheline märgalade kaitse, eriti veelindude elupaikade kaitse;
-
Berni (1979) konventsioon – Euroopa floora ja fauna ning nende elupaikade kaitse;
-
CITES ehk Washingtoni (1973) konventsioon – loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kaubanduse regulatsioon;
-
Rio de Janeiro (1992) bioloogilise mitmekesisuse konventsioon;
-
Bonni konventsiooniga seotud lepped – oleme hetkel liitunud EUROBATS leppega ehk nahkhiirte kaitsega;
-
Helcom – Läänemere kaitse konventsiooni mereelupaikade ja elustiku kaitse osa.
1994. aastal ratifitseeris Eesti bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni. See on kõige laiamahulisem looduskaitsekonventsioon ja hõlmab endas kogu klassikalist looduskaitset koos sellega seonduva keskkonnakaitsega, alates geenide kaitsest ja lõpetades ökosüsteemide kaitsega. Selle konventsiooni täitmine on sisuliselt kogu riigi töö elu ja elamisväärse keskkonna alalhoidmiseks.
Eesti loodus on meie kõigi, kogu rahva ühisvara, millest on õigus osa saada igaühel. See asetab igaühele, kes loodusega kokku puutub, nii matkajale, puhkajale kui maaomanikule ja maavaldajale kohustuse hoida loodust inimväärse, puhta ja kaunina. Kõiki õigusi ja kohustusi, mis seovad inimest loodusega, nimetatakse kokkuvõtvalt igaüheõiguseks. Tegu on eetiliste tõekspidamistega, mida on austanud juba meie esiisad ja mis tuginevad nii tavadele kui seadustele.
| 
