Jätkusuutlik keskkond
Jätkusuutlik keskkond
Eluterve ja jätkusuutlik keskkond on jätkusuutliku arengu alus.
Brundtlandi järgi: on keskkonnakaitse kui järgnevate põlvkondade huvide kaitse jätku-suutliku arengu üks olulisi osi, ent mitte eesmärk omaette.
Eesti Keskkonnaministeeriumi missioon on luua Eesti arengule sellised eeldused ja tingimused, mis tagavad meie liigirikka looduse ja puhta elukeskkonna säilimise ja kindlustavad loodusvarade säästliku kasutamise.
A. Raukase järgi peab Eesti prioriteediks olema mitte üksnes poliitilise, vaid ka ökoloogilise julgeoleku kõigekülgne tagamine. Ökoloogiline julgeolek tuleb tagada globaalsel, regionaalsel ja kohalikul tasandil. Vastavad meetmed peavad olema fikseeritud rahvusvaheliste lepete, Eesti seadusandlike aktide ja regionaalsete ning kohalike määruste ja korraldustega. Lokaalne ökoloogiline julgeolek (talus, suvilas, puhkepaigas) tuleb kindlustada omaniku poolt. Seepärast tuleb suurt tähelepanu pöörata elanikkonna keskkonnakaitsealasele koolitusele ja seda juba varasest lapsepõlvest.
Tootmise ja tarbimise järsk kasv on kaasa toonud taastumatute loodusvarade raiskamise ja taastuvate loodusvarade ületarbimise.
V. Keppard jaotab loodusvarad järgmiselt:
Taastumisvõimelised: ( taastuvad kuni sajandi jooksul): taimekasvatus, põllukultuurid, nurmed; metsad ja jahiloomad, energia (päikese-, tuuleenergia), veed (pinnaveed) ja õhk (eelkõige CO2 , O2, osa).
Väga aeglase taastumisvõimega loodusvarad: turvas, põhjavesi, muld.
Taastumatud loodusvarad: fossiilsed kütused, tuumaenergia, maavarad (paas, maagid, liivakivi).
Olulised eesmärgid jätkusuutlikuks arenguks on:
• globaalse soojenemise piiramine,
• bioloogilise mitmekesisuse kadumise peatamine,
• püsivate keemiliste saasteainete eraldumise kontrollimine ning piiramine,
• looduslike toiduringkäikude juurde tagasi pöördumine.
Globaalse soojenemise piiramise ainuke loogiline moodus on vähendada märgatavalt fossiilse süsiniku eraldumise vähendamist suhteliselt lühikese aja jooksul.
Kui kliima tõesti eemaldub oma praegusest tasakaalust, siis ei pruugi enam olla võimalik luua sotsiaalse dimensiooni head elu, isegi mitte kõiki majanduslikke ja muid vahendeid kasutades.
Keskkonna reguleerimine peab peale kaitse- ja tsoneerimisseadustiku ning saaste kontrolli haarama ka maksustamist, investeeringute ja tehnoloogia valikute heakskiitmist, välis-kaubanduse soodustusi ja üldse arengupoliitika kõiki komponente. Seadustesse ja otsustus-mehhanismidesse tuleb integreerida majanduslikud ja ökoloogilised tegurid nii riikide kui ka rahvusvahelisel tasandil.
Keskkonna reguleerimisel on Eestis keskkonnaministeeriumi eestvedamisel saavutatud teatud edu, sealhulgas on kuigipalju omaks võetud ka printsiip "kes saastab, see maksab.“
Ent asi edeneb visalt ilmselt selletõttu, et keskkonnakaitse ikka veel vastandab end visalt majandusele ja sotsiaaloludele.
Keskkonnakorraldus on keskkonnahoidu arvestav juhtimine elukeskkonna jätkusuutlikkuse eesmärgil.
Eesti loodusvarade jätkusuutlikkuse tagamiseks keskkonnaministeerium juhib ja koordineerib:
-
maavarade säästva kasutamise poliitika kujundamist ja elluviimist;
-
metsapoliitikat, millele on kaks eesmärki: 1) säästlik metsandus –
s.o. metsade majandamist sellisel viisil ja sellises ulatuses, mis tagab nende bioloogilise mitmekesisuse, tootlikkuse, uuenemisvõime, elujõulisuse ning potentsiaali praegu ja võimaldab ka tulevikus teisi ökosüsteeme kahjustamata täita ökoloogilisi, majanduslikke, sotsiaalseid funktsioone kohalikul, riiklikul ja globaalsel tasandil;
2) metsade efektiivne majandamine.
Eesti metsapoliitika järgi kujutavad Eesti metsad suurt looduslikku ja ökoloogilist väärtust. Keskkonnaministeeriumi veeosakond korraldab puhta magevee ja vee kui elukeskkonna kaitseks: merekeskkonna, põhjavee ja pinnavee kaitset, jääkreostuse likvideerimist, veekaitset põllumajanduses, piiriveekogude haldamist, veeinfrastruktuuri arendamist (vee- ja reoveeinfrastruktuuri vastavusse viimiseks reovee puhastamise ja joogivee direktiivide nõuetega).
Välisõhk on üks keskkonna elutähtsatest komponentidest.
Mitmesugused välisõhu keemilised ühendid, müra, tolm, vibratsioon, ioniseeriv kiirgus
ja elektromagnetväljade mõju väljendub inimese tervise halvenemises, taimede produktsiooni kahanemises, osoonikihi paksuse vähenemises ja kliima muutumises. Välisõhu kaitse küsimustega tegeleb kliima ja välissuhete põhiüksus.
Riigid ja ametkonnad otsivad pidevalt võimalusi keskkonnaalase tegevuse parandamiseks. Üks võimalus selleks on juurutada keskkonnajuhtimissüsteeme. Keskkonnajuhtimissüsteem (KKJS) tähendab organisatsiooni tegevusest tuleneva keskkonnamõju kontrollimist, vähendamist ja ennetamist ning seeläbi konkurentsivõime parandamist. Eesti organisatsioonidel on võimalus valida kahe KKJSi vahel: rahvusvaheline keskkonnajuhtimise standard ISO 14001 ning EMAS ehk Euroopa Ühenduse keskkonnajuhtimis- ja keskkonnaauditeerimissüsteem.
Keskkonnamõju hindamine (KMH) eesmärk on anda otsustajale teavet kõigi reaalsete tegevusvariantide keskkonnamõju kohta ning teha ettepanek sobivaima lahendusvariandi valikuks.
Keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) eesmärk on keskkonnakaalutlustega arvestamine strateegiliste planeerimisdokumentide (arengukavad, ruumiline planeerimine) koostamisel ja kehtestamisel. KSH aitab kaasa kõrgetasemelisele keskkonnakaitsele ning säästva arengu edendamisele.
Keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) eesmärk on keskkonnakaalutlustega arvestamine strateegiliste planeerimisdokumentide (arengukavad, ruumiline planeerimine) koostamisel ja kehtestamisel.
Nii KMH kui ka KSH käigus mõistetakse mõju hindamisel keskkonda laiemalt kui ainult looduskeskkond, st mõju hinnatakse loodus-, sotsiaal-, majandus- ja kultuurilise keskkonnaaspektide seisukohast.
Keskkonnavaldkonnas on Euroopa Liiduga liitumine kaasa toonud mõndagi head. Euroopa Liidult on saadud abi joogivee, reovee, prügilate keskkonnanäitajate parandamiseks; tööstusobjektide, endiste Nõukogude Liidu sõjaväebaaside ja põllumajandusreostuse kõrvaldamiseks.
2007.a. „Inimene ja keskkond“ uuringu järgi peeti kõige olulisemaks keskkonnaprobleemide lahenduseks inimeste keskkonna teadlikkuse suurendamist ja eluviisi muutmist.
Toetuse ulatuselt järgnesid sellele vajadus rangete seaduste ja karmide karistuste ning parema järelevalve järele.
Keskkonna reguleerimine peab peale kaitse- ja tsoneerimisseadustiku ning saaste kontrolli haarama ka maksustamist, investeeringute ja tehnoloogia valikute heakskiitmist, välis-kaubanduse soodustusi ja üldse arengupoliitika kõiki komponente. Seadustesse ja otsustus-mehhanismidesse tuleb integreerida majanduslikud ja ökoloogilised tegurid nii riikide kui ka rahvusvahelisel tasandil.
| 
