Õigusfilosoofia. Filosoofid

Platon

427—384 eKr

Platoni suurimaks eripäraks ja saavutuseks on see, et ta pidas tõeliseks mitte nähtumusi (fenomenaalne maailm), vaid nähtumuse taga olevaid ideid (noumenaalne maailm) (idee – kr.k. "nägema" ehk Platonil "välimise nähtumuse taga peituvat tõelist nägema"). Koopamüüdis kirjeldabki Platon olukorda, kus vangid saavad näha vaid koopa seinal olevaid varje nende seljataga liikuvatest inimesest ning peavad neid tõelisteks (sest nad pole päris-inimesi, tuld ega päikesevalgust näinud ega tea, mis on varjud või kuidas need tekivad) – samal viisil näeb valgustamata inimene kogu olevat. Oma teoses "Politeia" propageeris riiki, kus filosoofid valitsevad sõdurite abil talupoegade üle. Tema riigis on kõik ettekirjutatud. Inimene ei ela enda lõbuks, vaid selleks, et pürgida millegi kõrgema poole või võimaldada seda kasvõi vähestele – filosoofidele. (Jakoby,E. 2001:36—47) Filosoofid peavad üheaegselt juhtima inimesi ja valvama õiguse üle. Mingit kirjutatud õigust pole vaja. Seadused, mis on vaid paberil, ei säili ja neile ei kuuletututa. Õigus väljendab valitse-filosoofi soove, mille üle ta otsustab oma tarkusega. Hilisemas teoses "Nomoi" leidis Platon juba, et seaduskuulekus on parim vahend üksmeele ja sotsiaalse harmoonia saavutamiseks. Seadus on seesama, mis mõistus; mõistus tuleneb Jumalalt ja nõnda tuleneb ka seadus Jumalalt ning omab seetõttu absoluutset autoriteeti. Seadus pidi veenma kodanikke, et pakutav on õiglane ja mõistlik. (Anners,E. 1995:25—26)

Viited:
- http://www.iep.utm.edu/p/platopol.htm
- http://plato.stanford.edu/entries/plato-ethics/
- http://et.wikipedia.org/wiki/Platon

Üles