| Õigusfilosoofia. Filosoofid |
|
| Sisukaart |
| Prindi |
| Sisene |
| Viimane uuendus: February 03. 2011 14:21:26 |
| AVALEHT > FILOSOOFID > D.Hume |
D.Hume
1711—1776 Aastal 1751 ilmunud kirjutises "Uurimuses moraaliprintsiipidest" võttis David Hume tarvitusele "heatahtlikkuse" mõiste. Ta leidis, et inimtsivilisatsiooni areng on viinud selleni, et me ei tunne mitte ainult "sümpaatiat" meile otseselt lähedaste inimeste vastu, vaid oleme huvitatud ka meile täiesti võõraste inimeste heakäekäigust, nii et juba ainuüksi õnne, rõõmu ja heaolu nägemine pakub naudingut. Niisiis käitub inimene täiesti ilma taevase karistuse hirmuta kõlbelise olendina, kes ei pea seda, mis teenib üldist hüvangut, mitte üksnes intellektuaalselt õigeks, vaid ka tunneb, et see on hea. Kui inimene on hea, siis on tal õigus oma tundeid vabalt järgida. Moraalitunde vabastamine teda lõo otsas talutavast ülbest religioossete dogmade liidus olevast mõistusest, nõuab kõigi näivate kindlate tõdede tühistamist. Hume peab tunnetuse aluseks üksnes kogemust, kuid eitab nii substantsi ja kausaalsust – esimene on pelgalt muutuv meeltekujutlus ja teise puhul on kogetav üksnes järgnevus. Kuna Hume ei tunnistanud üldisi seaduspärasusi kui põhjuseid, puudus tema arvates ka vajadus Jumala-Looja järele. See tegi temast esimese kõige häälekama ateisti ja kiriku vaenlase. (Jakoby,E. 2001:150—155) teosed: "Traktaat inimarust", "Esseed moraalist, poliitikast ja kirjandusest", "Uurimused inimarust", "Uurimus moraaliprintsiipidest", "Inglismaa ajalugu" ja "Dialoogid loomulikust religioonist" Viited:
|
| << | Üles | >> |