| Õigusfilosoofia. Filosoofid |
|
| Sisukaart |
| Prindi |
| Sisene |
| Viimane uuendus: February 03. 2011 14:21:26 |
| AVALEHT > FILOSOOFID > A.Augustinus |
A.Augustinus
Aurelius Augustinust peetakse viimaseks antiikajal filosoofiks, kelle peamiseks teeneks on kristliku õpetuse väljatoomine naiivsest religioonist religioonifilosoofiaks. Ühendades platonismi ideeõpetuse kristlusega õnnestus tal selgitada, kuidas saab Jumala loodud maailmas olla kurjus – kurjus on mitteolev, kuhu jumala loodud maailm välja ulatub. Rohkem, kui ükski teine filosoof rõhutab Augustinus, et elamine tähenda eksisteerimist ajas, omaenda eluajas ja konkreetses ajaloolises ajas. Elamine tähendas Augustinuse jaoks (vähemalt pärast tema pöördumist kristlusse), elamist vaimus – lihalik armastus ja maised rõõmud olid selle kõrval tühised. Tema jaoks tähendas uskuda sama mis tunnetada, et vica versa. Ta ühendab loomisõpetus (religioon) ja olemisõpetuse (filosoofia) läbi laulu-metafori – laul on olemas enne, kui seda laulma hakatakse, laulmise ajal, kui ka pärast laulu lõppu (vrd Plantoni idee-õpetusega, ülalpool). Pärast pöördumist kristlusse ja sellele järgnenud piiskopiks pühitsemist pöördus ta antiik-kultuuri, paganliku traditsiooni ja hälbivate kristlusetõlgenduste vastu, sh antiikfilosoofia ja –kultuuri vastu. (Jakoby,E. 2001:72—77) Samas leidis Augustinus, et jumalariigi ideaal peab ilmestama ka maapealset õiglust, sest "ilma õigluseta pole riigid midagi muud kui vaid röövlijõuk". Õiguskord pidi põhinema ligimesearmastusel, halastusel ja kaitsmisel, mida esindas kirik. Augustinus kuulutas, e õiguskord ei ole loomulik, vaid pärast pattulangemist Jumala poolt loodud, et takistada kurjategijat uusi kuritegusid toime panemast. Ainsaks garantiiks rahvuslikule ja stabiilsele ühiskonnale on hirmuäratav karistussüsteem. Kui seadus on vastuolus loomuõigusega, siis võib inimene seda eirata, kuid oma maist karitust peab ta kannatama (lunastus saabub alles taevas). Eraomandiõigus ja orjandus ei eksisteerinud samuti loomulikus korras enne pattulangemist. Need on Jumala looming karistuseks ja abiks inimesele tema maisel teekonnal. Sõda on alati halb, aga teatud tingimustes võib see olla vajalik veelgi halvema vältimiseks (õiglane sõda). (Anners,E. 1995:89—90)
Viited:
|
| << | Üles | >> |