Aristoteles
384—322 eKr
Aristoteles oli tegev väga mitmetel aladel. Eelkõige peetakse teda formaalse loogika loojaks, millest omakorda kõige tähtsamaks peetakse süllogismi kasutamist järelduste tegemisel. Et rõhutada loogika sõltumatust empiirilistest objektidest, kasutab ta mõistete ja sõnade asemel tähti, nagu tänapäevalgi tavaks. Aristotelese jaoks oli inimene poliitiline olend (homo politicus), kelle jaoks on parim kesktee egoismi ja altruismi, privaatsuse ja avaliku vahel. Aristotelese jaoks ei ole halb ja hea kaks äärmust, vaid hea asub alati kahe halva vahel (liiga vähe – hea – liiga palju). Aristoteles pidas heaks iga tasakaalustatud valitsemise vormi ja vihkas türanniat, väheste rikaste või pööbli võimu. (Jakoby,E. 2001:48—57) Aristotelese järgi olid head riigivormid monarhia, aristokraatia ja politeia, halvad aga türannia, oligarhia ja demokraatia. Aristoteles demokraatiat ei pooldanud. Demokraatlikke riike juhivad demagoogid, kes selle asemel, et nõuda vanade seaduste täitmist, loovad ajutise ja suvalise seadusandluse kaudu uue õiguse, mis toob kaasa õiguskorra puudumise ja diktatuuri. Loomuõigus on Aristotelese kohaselt iga õigus, mis kehtib igal pool ega sõltu sellest, kas inimesed teda kehtivaks tunnistavad või mitte. Positiivne õigus on seevastu loomuõiguse ja inimese poolt loodud õiguse liitfenomen. (Anners,E. 1995:24—25)
Viited: - http://et.wikipedia.org/wiki/Aristoteles - http://en.wikipedia.org/wiki/Aristoteles - http://plato.stanford.edu/entries/aristotle-causality/ - http://plato.stanford.edu/entries/aristotle-categories/ - http://plato.stanford.edu/entries/aristotle-psychology/ - http://plato.stanford.edu/entries/aristotle-logic/ - http://plato.stanford.edu/entries/aristotle-politics/ - http://plato.stanford.edu/entries/aristotle-ethics/
|