Haldusmenetluse põhimõtted ja nende ar-vestamine päästealases haldusmenetluses
AVALEHT > PÕHISISU > 1. Haldusmenetluse põhimõtted > 1.4. Seaduslik alus

1.4. Seaduslik alus

         Seaduslik alus. Seadusliku aluse põhimõte tähendab seda, et õigusriigis ei või avalikku võimu teostada muidu kui seadusest tuleneva õigusnormi alusel. Kui eraõigusliku isiku puhul eeldatakse, et tal on privaatautonoomia, siis avaliku võimu teostamisel avaldab riigi tahet parlament seaduse kaudu. See, millised volitused parlament täidesaatvale võimule annab, see ongi riigi tahe. Täidesaatev võim sellest tahtest üle astuda ei või (PS § 3 lg 1). Eelkõige ei või täidesaatev- ega õigustmõistev võim piirata ilma seadusliku aluseta isikute põhiõigusi ja vabadusi  (PS § 11).

 

        Volituse piirid. Kuna seadusliku aluse põhimõte eeldab seda, et seadusega määratakse täidesaatva ja õigustmõistva võimu avaliku võimu volituste piirid, siis on oluline, et neid piire ei ületataks. Seetõttu tuleb eristada pädevusnormi ja õiguslikku alust (sekkumise alust, karistusnormi). Pädevusnorm ei anna veel õigust sekkuda isikute õigustesse, sh kohaldada karistusi, vaid selleks on vajalik konkreetne õigusnorm, mis määrab kindlaks sekkumise eeldused, liigi  ja ulatuse. Kui haldusorgan sekkub isikute õigustesse eirates eeldusi, sekkumise liigi või ulatust, on sekkutud volituse piire ületades ehk ilma õigusliku aluseta.

 

        Kaalutlusõigus. Seadusandja võib nimetada küll juhtumid, millal sekkumine isikute õigustesse on lubatud, kuid jätta haldus- või kohtuorganile võimaluse kaaluda sekkumise vajalikkust, liiki või määra. Sellist valikuõigust nimetatakse kaalutlusõiguseks.

 

        Määratlemata õigusmõiste. Seadusandja võib nimetada sekkumise eeldused või kohaldatava tagajärje väga üldiselt, nii et see eeldab konkreetse juhtumi asjaolude arvestamist (määratlemata õigusmõiste). Sellisel juhul peab haldusorgan otsustama, kas konkreetsel juhul on sekkumine kooskõlas seaduse eesmärgiga ja millisel viisil sekkumine on seaduse eesmärgiga kooskõlas.

 

Näide 6: Päästemeeskond saab väljasõidukorralduse korteritulekahjule. Jõudnud sündmuskohale ja uurinud kohapeal asjaolusid, selgub, et põlevast korterist ja kahest naaberkorterist on inimesed lahkunud, kuid muudes korterites on inimesed sees ega pea vajalikuks lahkuda. Isegi päästja palve peale hoonest lahkuda, leiab üks inimene, et kustutagu päästjad tuli ära, siis pole temal vaja kuhugi minna. Päästetööde juht otsustab anda evakuatsiooni korralduse ja annab päästjatele korralduse kasutada kasvõi jõudu nende inimeste, kes vabatahtlikult ei lahku, evakueerimiseks. PäästeS ega päästetööde üldeeskiri ei anna päästetööde juhile õiguslikku alust ei evakueerimise korralduse andmiseks ega ka jõu kasutamiseks. Kas päästetööde juht võis õiguspäraselt selliseid korraldusi  anda?