Linnused ja linnamäed
Eestimaal on olnud üle 100 eestlaste linnuse, 15 ordulinnust, 13 piiskpoilinnust ja 23 vasallilinnust http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_linnuste_loend
Vanimad teadaolevad kaitserajatised Eestis on olnud asulalinnused, kindlustatud asulaid ümbritsevad vallid. Seesuguste kindlustatud asulate rajamine algas I aastatuhandel e.Kr. Vallid tehti mullast, palkidest või kividest.
Valdav osa muistsete eestlaste linnuseid tekkis hoopis hiljem, enamasti meie ajaarvamise 9.–10. sajandil. Tavaliselt olid need kogukonnale kuuluvad pelgupaigad ning alles Saksa ja Taani vallutuste eel ning ajal võib rääkima hakata rikastele perekondadele või mõjukatele vanematele kuulunud eralinnustest nagu Lõhavere linnamägi.
Enamik eestlaste linnuseid paiknes looduslikul seljakul või künkal ning kandis nime linnamägi.
Madalale kühmule või tasasele maale ehitati tavaliselt ringvall-linnuseid, kuid näiteks Varbola ja Pada ringvall-linnused on rajatud ümbruskonna kõige kõrgemale kohale. Neid leidus enamasti tasastel läänesaartel ja Lääne-Eestis, kus neid nimetati maalinnadeks.
Ordulinnus oli Eestis ja Lätis Liivi ordule kuulunud sõjaline tugipunkt ja ordukonvendi asukoht, mida valitses komtuur või foogt
Piiskopilinnuseid rajasid piiskopkonnad. Eesti aladel oli keskajal kaks piiskopkonda - Saare-Lääne piiskopkond ning Tartu piiskopkond.
Rõuge linnamägi
Rõuge ümbrus on olnud inimese poolt väga ammu asustatud. Asulad tekkisid just veekogude äärde, sest vesi andis toidu ja oli ühendusteeks muu maailmaga.
Arheoloogilised andmed teatavad esimestest asukatest Rõuge mail esimese aastatuhande esimesel poolel. Liinjärve ja Ööbikuoru vahelisel neemikul on olnud muistne asula. Umbes 8. sajandil on samas neemiku kõrgemasse ossa rajatud väike linnus; 850 ruutmeetri suuruse pindalaga. Mullast ja palkidest ehitatud linnust on kasutatud eluasemena ja kaitserajatisena kuni 11. sajandini, see on kuus korda maha põlenud ja jälle üles ehitatud. 1950-datel aastatel teostati linnuse ja asula ümbruses põhjalikke arheoloogilisi uuringuid. Sellest ajast on arheoloogidel kasutusel tüüpmõisted "rõuge kultuur" ja "rõuge keraamika". Haruldasemate leidude hulka kuuluvad 8.-9.saj-st pärinevad araabia mündid.
Kirumpää piiskopilinnus
Kirumpää linnus asub Võru-Põlva maantee ääres, Võru linna põhjapiiril.
Võhandu jõe kaldakõrgendikule jääv linnus rajati Tartu piiskopkonna idapiiri kaitseks juba 13.saj. lõpul või 14.saj.algul. Esmakordselt on linnust mainitud 1322.a. Linnus oli kastell-linnus ruudukujulise põhiplaaniga. Liivi sõja alguses 1558.a. hävitasid venelased linnuse, kuid 1627.a. võeti see uuesti kasutusele. 17.saj. lõpus jäi linnus siiski taas varemetesse. Linnusest on säilinud väga vähe. Võru linna rajamisel kasutati linnuse kive majade ehitamisel.
Viljandi ordulinnus
Viljandi ordulinnus rajati muistsete eestlaste linnuse asemele. Eestlaste linnust olid sakslased piiranud 1211.a. ja arvatavasti vallutasid 1217.a. 1224.a. läks linnus koos Sakalaga Mõõgavendade Ordu valdusesse. Esimese kivist linnuse rajas Viljandisse ordumeister Volguin. 13.-14.saj.vahetusel valminud uus linnus oli esimene konvendihoone Eesti alal.
15.saj. kõrgendati konvendihoone müüre, sest kasutai juba tulirelvi. Müüriharjale rajati laskeavad kergetele kahuritele.
Konvendihoonet ümbritsesid kaitseehitised ning linnapoole jäid eeslinnused. Rahu ajal kasutati eeslinnuse hooneid majandushoonetena (seal oli ka 100. hobusele tallid ja kasarmu).
1560.a. vallutasid venelased linnuse. 1582.a loovutasid venelased linnuse poolakatele.
Linnus oli osaliselt kasutuskõlblik kuni Põhjasõjani, mil ta lõplikult hävis.
Ehitustöödel oli kasutatud Saaremaa dolomiiti. Arhitektuuriliselt oli konvendihoone erakordne oma konsoolide, kapiteelide jm. poolest.
Viljandi Muuseumi keldrihoidlates säilitatakse kapiteele. Kapiteelidel on elemente nii romaani kui ka gooti stiiliperioodist.
Viljandis asus üks Liivimaa võimsamaid ordulinnuseid. Juba muistsetel aegadel kulgesid Viljandist läbi kaubateed, suundudes põhja ja lõunasse.
Loe ja täienda: http://www.viljandi.ee/index.php?page=172&
Naanu linnamägi
Naanu linnus oli muistne eestlaste linnus. Asus praeguses Viljandi maakonnas Saarepeedi vallas Saarepeedi külas.
Linnus oli kolmnurkse põhiplaaniga, umbes 1700 ruutmeetrise pindalaga. Rahvasuu räägib, et linnamägi tekkinud laeva jäänustest.
Kirjalikke teateid linnusest pole, kuid 1952 ja 1953 toimunud väljakaevamistel on leitud inimasustuse jälgi, mis pärinevad 12 ja 13 sajandist. Väljakaevamiste leidude seas oli rinnanõel, hoburaudsõlg ja käevõru.
Kuna võitluse jälgi väljakaevamistel pole leitud arvatakse, et linnus jäeti maha 13. sajandi algul enne eestlaste muistse vabadusvõitluse algust.
Linnus on nime saanud Naanu talu järgi.
Karksi ordulinnus
Ordulinnuse varemed asuvad Karksi vallas. See olevat vanapagan Lasna elupaik. Karksi linnuse mägi olla muistsete eestlaste linnusease. 14. saj. ümbritseti sõjatuledes kannatada saanud Karksi ordulinnus kivimüüriga. Tänaseni on osaliselt säilinud põhja- ja idamüür. Linnus oli üks kesksemaid Lõuna-Eesti kindlustatud punkte. Pikka aega oli linnus foogtide ja alates 1470.a. komtuuri residents. Halliste jõe kaldal asunud kastelltüüpi pealinnusest on vähe järele jäänud. Eeslinnuse müürid on tänaseni paremini säilinud. Linnuse ehitamisel oli kasutatud Lõuna-Eestile tüüpilist ehitusmaterjali: maakivi ja tellist. Alates Põhjasõjast on linnus varemeis.
Kirik ehitati 1773-1778. Üks sein toetub vanale lossimüürile, seepärast on kirikutorn (kõrgus 33,5 m) viltu vajunud. Tornitipu kalle on 205 cm tsentrist lääne suunas.
Tõrva linnamägi
Tõrva linnamägi paikneb kruusasel moreenseljakul Õhne jõe vasakul kaldal. Lisaks 13-17 meetri kõrgustele nõlvadele oli kunagisele linnusele looduslikuks kaitseks ühel pool jõgi, teisel pool soine heinamaa. Kagu- ja loodeosas tõkestas ligipääsu kunstlik vall. Linnamäge koos lähema ümbrusega tuntakse Tantsumäe nime all. Siia ilusate kuuskede alla on nüüd ehitatud vabaõhulava, kus korraldatakse laulu- ja tantsupidusid, siin süüdatakse ka igal aastal jaanituli. Linna ühendab Tantsumäega Tõrva oma arhitekti Endla Raime kujundatud kaarsild.
Otepää linnamägi ja piiskopilinnuse varemed
Otepää oli muistse Ugandi keskus, mida on esmakordselt mainitud juba 1116. aastal. Vanimad asustusjäljed Otepää linnamäel pärinevad umbkaudu ajaarvamise vahetusest. Sel ajal oli Otepääl kohaliku tähtsusega linnus, mida kasutati lühiajaliselt või ajuti vaid pelgupaigana.
7.-8. sajandil rajati mäe lõunapoolsele kõrgemale osale juba püsivalt asustatud linnus.
Põhjapoolsele madalamale platoole kujunes avaasula, mis aja jooksul kasvades laienes ka linnamäe kirdejalamile. Umbes 11. sajandi keskpaiku jäeti Eestis paljud senised linnused maha ja uusi rajati hoopis teistesse kohtadesse. Otepää linnus oli üks väheseid, mis jäi edasi eksisteerima ja kindlustati veelgi tugevamaks.
Otepää linnuse tähtsust näitab seegi, et 1116. a korraldas vene kroonikate andmetel Novgorodi vürst Mstislav siia sõjakäigu ja linnus vallutati. Võitjad kiirustasid tagasi ja asusid Novgorodi kindlustama, sest kardeti eestlaste vasturetke. Otepää linnuse taastamisel ümbritseti kaitseehitustega ka madalamal platool paiknenud asula ja sellest sai eeslinnus.
Eestlaste muistses vabadusvõitluses (1208-1224) peeti kõige arvukamalt lahinguid just Otepää linnuse ümber. Otepäälastel tuli võidelda mitmel korral ristisõdijate ja nende abivägedega kui ka venelastega. 1217. a veebruaris saavutasid suured eesti-vene ühendväed siin võidu, mille tagajärjel pidid ristisõdijad loobuma kõigist seni vallutatud aladest Eestis.
1224. aastal asuti Tartu piiskopkonna esimest kivilinnust rajama just Otepääle ja 1225. aastal võttis Tartu piiskop Hermann I siin valminud linnuses vastu paavsti esindaja legaat Modena Wilhelmi. Seega oli Otepää kivilinnus üks esimesi tellisehitisi Eestis. Esialgu elas linnuses 4 Tartu piiskopi vasalli, kes ajasid üsna aktiivset poliitikat, eriti Venemaa suunal. Tehti koostööd mõningate opositsioonis olevate vene valitsejatega ja Tartu piiskopi ning orduvägedega, mis viis 1240. aastal Irboska ja Pihkva vallutamiseni ja lõpuks Jäälahinguni 1242. aastal.
Linnuse kõrvale, praeguse kiriku ümbrusesse, kujunes 13. sajandil keskaegne Otepää alev. Umbes 3 ha suuruses osaliselt sillutatud tänavatega alevis oli kirik ning puit- ja isegi tellishooneid. Seal elasid peamiselt käsitöölised ja kaupmehed. Alevi servaalal on ühtlasi soomaagist rauda sulatatud.
Seoses Tartu kui piiskopkonna keskuse ja hansalinna arenguga ning kaubateede ümberpaiknemisega hakkas Otepää tähtsus 14. sajandi teisel poolel vähenema. Linnus läks von Uexküllide perekonna valdusesse. Põhiosa kivilinnuse ehitustest hävis Tartu piiskopi ja Liivi ordu vahelises sõjas 1396. aastal.
Otepää linnusel aastail 1950-1974 läbiviidud kaevamistel avati mitmeid kivilinnuse hooneid ja saadi väga rohkesti küllalt väärtuslikke leide. Nii on siit leitud vähemalt 1396. aastast pärinev pronkspüss, mis kuulub maailma vanimate tänaseni säilinud tulirelvade hulka, erinevate kaitserüüde detaile, hõbedast kirikuriistu jmt, mis on pälvinud ka laiemalt rahvusvahelist tähelepanu.
Lõhavere linnamägi
Sakalamaa põhjaosa kihelkonnas keskuseks kujunes Leole (Lõhavere) linnus. Lõhavere linnamägi (rajatud 12. sajandi lõpu poole) on eestlaste ajaloo üks tähtsamaid mälestisi. Ta on ka üks Eesti paremini ja põhjalikumalt läbiuuritud linnuseid.
Linnamägi (1500 m2) on oma kagu-loode-suunalise pikerguse väliskujuga (7844 m) ning piiratud ühelt poolt metsaga ja teisest küljest madala heinamaaga. Nõlvade kõrgus on 8-10 m10. Omal ajal piiras linnuse õue tugev kõrge liivavall, mille sisekülge kattis 2,5 m kõrgune tugipostidega palksein. See oli ehitatud 15 cm jämedustest okaspuutüvedest. Tõenäoliselt oli palksein ka valli välisküljel, kusjuures mõlemat seina ühendasid teatud vahemaade järel ristpalgid. Valli harjale olid püstitatud puust kaitseehitised. Ümber õue, valli sisekülje vastas, paiknesid vööndina elamud. Säilinud tükkide järgi otsustades olid elamud 4x5 kuni 6x7 m suurused rõhtpalkehitised. Elamuid köeti kerisahjudega.
Lõhavere linnuselt saadud leiumaterjali hulgas on rohkesti relvi: oda-, noole-ja ammunooleotsi, samuti terve mõõk. Saadi ka tööriistu ja ehteid, sealhulgas hõbedat ja keraamikat. Leidude hulgas oli: kaela- ja käevõrusid, sõrmuseid, helmeid, villast paela, mitmesuguses suuruses spiraaltorukesi, erinevates värvitoonides villast lõnga, brokaadribasid jm.
Lõhavere ehk Lehola-Lembitu linnus oli eestlaste tugevaim kindlus 13. saj. orduvastase võitluse ajal. Siin elas Eesti tuntuim, Sakala vanem Lembitu.
Säilinud on linnuse kõrge muldkeha, ja linnamäele on püstitatud huvitav graniitplokkidest mälestusmärk.
Monument asub Lõhavere linnamäe läänepoolse otsa vastas oleval madalal neemikul ning on valmistatud punase graniidi tahukatest. Kahele tahukale on raiutud väljavõte Henriku Liivimaa kroonikast eesti ja ladina keeles. Monument avati madisepäeval, 21. septembril 1969. a. Monumendi autorid on arhitekt Ülo Stoor ja skulptor Renaldo Veeber.
Madisepäeva lahing toimus 21.septembril 1217. aasta.
Esimest korda hävis linnus arvatavasti 1211.a., mil suur vallutajate vägi tungis Metsepolest mereäärset teed mööda läbi metsade ja soode Sakalasse, kus rüüstas laialdasel ajal.
Madisepäevalahingu kirjedus: 21. septembril 1217. aastal toimus Suure-Jaani kihelkonna mail vabadusvõitluse otsustav lahing. Lembitu oli koondanud kokku 6000 meest ja ootas abi ka Novgorodi kuningatel, mid aga ei tulnudki. Ristisõdijad said sellest teada ja kiirustasid vastu astuma. Eestlaste vastu tulid krahv Albert, meister Volquin, abt Bernard Daugavgrivast, praost Johannes, ning Caupo.
Selles lahingus tapeti eestlaste tuntuim vanem Lembitu ristisõdija Veko, Roboami venna poolt, kes võttis ka tema riided. Lembitu pea viidi kaasa Liivimaale. Langesid ka teised Sakala vanemad Wottele ning Maniwalde.
Ka vastaspool kaotas palju: hukkus Caupo, kes maeti ülistuste saatel Liivmaale Krimuldasse.
Peale lahingut jätkasid ristisõdalased rüüstamisi ümbruskonnas. Nende käest tuli rahu paluma Lembitu vend Unnepewe. Sakslased olid selle ettepanekuga nõus, kuna eestlased olid nõus ennast ristida laskma.
29. jaanuaril 1223 algas Viljandis suur orduvastane ülestõus, mis levis ka teistesse maakondadesse. Ülestõus likvideeriti. Viljandi ja Põltsamaa ordulinnuste ehitamisega kaotas Lõhavere oma tähtsuse ning jäeti nähtavasti maha.
Helme ordulinnus
Ordulinnus paikneb kahe vallikraaviga eraldatud looduslikul neemikul. Müürijäänused ja põhiplaan lubavad arvata, et ehitis pärineb 14. sajandi esimesest poolest.
Rahvasuu kõneleb, et targa soovitusel müüritud Ordulossi seina Anne-nimeline tüdruk. Ta olnud ise nõus, sest viljalõikuselt tulnud tütarlaps ei teadnud, mida tähendab ehitajate salakaval küsimus: "Kes tahab lossi võtmeid hoida?" Sissemüüritud neiu nime ei tohtinud vaenlased teada, muidu pidi kaduma lossi ümbritsev uduloor ja kaitsejõud.
Ükskord piiranud vaenlane lossi pikalt ja tulemuseta. Kavatsetud juba lahkuda, kui õnnestus kinni nabida allikast vett tooma läinud vana naine. Ähvarduste peale öelnud eit välja saladuse - sissemüüritud tüdruku nime. Kohe kadunud udu ja linnuse kaitsejõud. Linnus vallutatud ja hävitatud.
Ajaloost on teada, et linnuse vallutasid ja purustasid rootslased 1658. aastal Vene-Rootsi sõja ajal. Muistendit on kasutanud oma ballaadi "Ohver" loomisel Lehte Hainsalu.
Nüüdseks on Helme ordulinnusest järel kõrged aknaavadega maakivimüürid. Nende järgi on kindlaks tehtud, et pealinnus kujutas põhiplaanis põhja-lõuna suunas väljavenitatud ovaali mõõtmetega 120 x 60 meetrit. Helme ordulinnuse vanimaks ja huvitavamaks osaks peetakse tornilaadset ehitist linnuse keskosas. Neemiku lõunapoolset osa nimetatakse Silla- ehk Keldrimäeks. See oli eelkindlustus lossi peavärava ees, kust viis sild üle kraavi.
Saadjärve linnamägi
Linnamägi asub Saadjärve mõisast 2 km idas Salu külas.
Selge ilmaga peaks Kalevipoja sängilt ära nägema 8 voort, 3 järve ja 5 parki.
1953.aastal teostatud proovikaevamised näitasid, et linnuse õue katab paks kultuurikiht, millest leiti savinõu tükke potikedral tehtud nõudest. Leidude põhjal võib oletada, et linnus oli kasutusel II aastatuhande algul, kuid on võimalik, et siin sõditi veel 13.sajandi algulgi.
Linnamäe kõrgus on 33,5 meetrit, mõlemas otsas on kraav ja vall.
Rahvapärimuse järgi kandnud Kalevipoeg sängi jaoks kokku liiva. Kui arvanud sängi paraja olevat, heitnud sellele puhkama. Padi saanud aga ikkagi liiga madal. Selle heitis Kalevipoeg sohu ja võtnud asemele uue. Kalevipoeg olnud ettevaatlik mees, ka magades olnud tal käsi rusikas. Tema valepadi ja rusikaauk on sängi kõrval. Lavasoos on valepadi praegugi näha- selleks peetakse väikest soosaart soo idaserval. Kohapeal kutsutakse seda Tammemäeks. Rusikaauk on sealsamas kõrval väike tarnaauk.
Rõngu linnamägi
Rõngu vasalinnus asus Lossimäel, mis jääb Rõngu alevikust 2 km loodesse. Vabakastelli tüüpi linnus rajati arvatavasti 1340.a. paiku ja kuulus keskajal Tödwenitw suguvõsale. Siin asunud Püha Risti kabelit mainitakse aastal 1413. Linnuse purustasid orduväed 1558.a. ja põletasid jesuiidid 1625.a. Enamik kavatisest ei ulatu kõrgemale maapinnast. Säilinud on umbes 25 meetrine lõik idakülje välismüürist koos peavärava avaga. Konserveerimata varemed varisevad tasapisi. Lossivaremeid ümbritseb 12 hektari suurune park ilusate võimsate tammede, lehiste ja teiste põlispuudega.
Laiuse ordulinnus
Linnuse vanimaks osaks on hilisema ringmüüri edelanurgas paiknenud maakividest ja tellistest majalinnus, mis ehitati arvatavasti 14. sajandi alguses. Esmakordselt mainitakse seda aastal 1406. Peatselt lisandus majalinnusele ringmüürkastell. Sissepääs linnusesse asus müüri kagupoolses osas. 15. sajandi alguses ehitati linnus ümber. Uus värav murti müüri lääneseina, rajati väravahoone ja eeslinnus. Sama sajandi keskpaigas lisati linnuse loode-, kirde ja kagunurka ümartornid. Müüride kõrgemaks ja paksemaks ehitamist jätkati ka edaspidi.
Liivi sõja alguses 1558 aastal langes Laiuse Vene vägede kätte, kes selle 1559 purustasid. Linnus oli hiljem siiski veel kasutusel nii Poola staarostkonna kui ka 1622. aastast alates Rootsi lossilääni keskusena. Vahetult peale rootslaste kätte sattumist annetati Laiuse lään Henrik Klasson Flemingule.
Põhjasõja ajal pärast Narva lahingut 19. novembril 1700 , kus rootslased said võidu umbes kümme korda suuremate vene vägede üle, valis varem lahingus kannatanud lossi oma peakorteriks Rootsi kuningas Karl XII . Valiku tingis soodne asukoht ja suurte teede lähedus. 19. detsembril jõudis kuningas Laiusele. Väed paigutati ümbruskonna küladesse ja mõisatesse.
Ebasoodsad ilmaolud (külm ja pikk talv) tegid rootslaste eluolu Laiusel aga vägagi raskeks. Levisid rasked haigused, eriti plekiline soetõbi, mis viis hauda palju kuninga lähedasi kaaslasi.
On teada, et kuningas suhtles ka talupoegadega ja oli nende vastu väga lahke. Kord lasknud ta lossiruumides korraldada talupoja laulatuse ja pulmapeo, kostitades neid rikkalikult. Samuti oli Karl XII mitmete talupoegade lastele vaderiks.
Arhiivimaterjalide, rahvapärimuste ja oma fantaasia põhjal on kirjanik Enn Kippel tolle talve sündmustest loonud romaani "Kui Raudpea tuli". Kirjaiku kujutatuna on üks huvitavamaid episoode kuninga karujaht Laiuse kirikuõpetaja Reinar Brocmanni (Broocmanni) ja tema sulase osavõtul. Kuningaga olid kaasas ooberst Magnus Stenbock ja ohvitser Karl Wrangel. Enn Kippeli romaanis alustati jahiteekonda hobustega. Karu meelitati koopast välja, kuid kuninga elu oleks võinud lõppeda, kui sulane poleks õigel ajal kirvega karu surmanud.
15. märtsil 1701 koges kuningas koos oma saatjatega haruldast loodusnähtust, kus taevasse ilmusid korraga viis päikest. Ümber põhipäikese moodustus kahekordne vikerkaar. Salapärane nähtus kestis mitu tundi.
Loe ja täienda: http://www.jogevavv.ee/index.php?lang=est&linker=true&id=574
Põltsamaa ordulinnus
Põltsamaa ordulinnus (saksa keeles Oberpahlen) rajati arvatavasti 1272. aastal Liivi ordu poolt Põltsamaa jõe kaldale foogtkonnakeskuseks.
Põltsamaa linnus ja sellest hiljem kujundatud loss moodustavad Eesti ühe suurima ja unikaalseima arhitektuuriansambli. Korduvalt tugevdatud ringmüür ja uusajal rekonstrueeritud peahoone on ehitatud paest, maakivist ja nõudlikemates kohtades tellistest, mis on iseloomulik üleminekutsoonile Põhja-Eesti paekivilt Lõuna-Eestis kodunenud tellismaterjalile. Rajati Kesk-Eesti muinasmaakondade keskmesse Liivi Ordu olulise tugipunktina 1272. a. (kroonik J. G. Arndti järgi).
Algul ehitati suur paest ja maakivist ruudukujuline kastellitaoline ringmüür, millele kaevati ümber täiendavat kaitset pakkuv jõeveega täidetud vallikraav; müüri loode- ja kaguküljel eendus danskeritaoline väravaehitus. Müür oli algselt 3 m. kõrge. Väravad asusid põhjas, lõunas ja idas. Põhjaväravat turvas vallikraavini ulatuv eeskaitse.
Müüri kõrgendati juba 13. saj. lõpul ja14. sajandil lisati müürile suured laskeavadega tellisrinnatis.
Linnuse kagunurka ehitati konvendihoone. Teisel korrusel asusid kapiitlisaal, refektoorium ja dormitooriumid, ja läänenurgas kabel. Kolmas korrus oli kaitsekorrus ning ehitati lõplikult välja alles 18. sajandil. Säilinud on kitsas ja järsk tellistest müüritrepp konvendihoone tornis. Kogu ringmüüri sisekülg on olnud hoonetega ääristatud. 15. sajandil kõrgendati ringmüüri, rajati uus kaitsekäik. Kastelli kolmes nurgas asusid väikesed nelinurksed tornid, mille väliskülje moodustas ringmüür, õuepoolne külg oli aga puidust.
Ruudukujuline, kastelli müüripikkusest umbes kollmandiku moodustav konvendihoone oli sisehoovi ning edelanurgas kõrguva valvetorniga ehitis. Konvendihoone tiibu ühendas seestpoolt galerii, torni II korrus oli aga kasutusel linnuse komandandi elupaigana. Värav asus lääneseinas, mis kujutas endastühtlasi ka konvendihoone peafassaadi. Tiibehitise II korrusel asusid garnisoni eluruumid.
Liivi sõja ajal oli Põltsamaa linnus Ivan IV poolt Liivimaa kuningaks kuulutatud hertsog Magnuse residendiks. Vastavalt kohendati elu- ja esindusruumideks ümber ka vana konvendihoone. Sõja käigus käis linnus siiski korduvalt käest kätte.
Liivi sõja ajal, 1570. aastal, kuulutas Vene tsaar Ivan Julm Holsteini hertsogi Magnuse – Taani kuninga Frederik II noorema venna ning Saare-Lääne piiskopi – Liivimaa kuningaks. Vastne kuningas sai enda juhtida 25 000 meest ning pidi tsaari jaoks maad juurde vallutama, iseäranis huvitatud oli tsaar Tallinnast, mis oli rootslaste valduses. Kuningas Magnuse residentsiks sai Põltsamaa kindlus ning tema sõjalaager paiknes lähimal künkal, mis kannab tänaseni Kuningamäe nime.
Liivi sõjas kannatada saanud ja sõjalise tähtsuse minetanud linnus annetati 1623 Gustav II Adolfi poolt feldmarssal Hermann von Wrangelile ja kes alustas linnuse uut rekonstrueerimist. Lossis ehitati täiskorrusena välja III korrus ning lisati veel neljaski korrus. Ukse- ja aknaavad murti suuremaks, muudeti ruumide senist lahendust. Küttekehadena võeti kaminate kõrval kasutusele kahhelahjud. Linnuse eeshoov muudeti majandushooviks, lõunapoolne suurtükitorn ja seda ühendav vahehoov ehitati ümber kirikuks. Paraku hävis tookord ehitatu suuresti Põhjasõja käigus, mil loss rüüstati.
1720 sai lossi omanikuks Venemaa riiginõunik Heinrich von Fick ning 1750 sai lossi endale Ficki väimees Johann Woldemar von Lauw, kes muutis lossi suurejooneliseks rokokoostiilis paleeks.
Põltsamaa linnuses asus aastail 1772-1786 ja 1792-1796 portselanivabrik, mis oli Vene tsaaririigis kolmas.
Loss purustati II maailmasõja ajal 1941.
Loe ja täienda: http://poltsamaamuuseum.planet.ee/est/ajaloost.html
Vastseliina piiskopilinnus
Vastseliina piiskopilinnuse varemed asuvad Vana-Vastseliina külas umbes 5 km kaugusel Vastseliina alevist Vastseliina vallas Võru maakonnas strateegiliselt tähtsas kohas Piusa jõe kõrgel kaldal kohas, kus Meeksi oja Piusasse suubub, seega piiratuna kolmest küljest veetõkkega. Lõunast kaitses teda kaitsekraav.
Teadaolevatel andmetel alustati Vastseliina linnuse ehitamist Tartu piiskopkonda piirikindlusena Maarja kuulutamise päeval 25. märtsil 1342. Siis pühitseti linnus Neitsi Maarjale ja linnust hakati kutsuma tema auks Frouwenborchiks. Alles hiljem hakkas linnuse nimena esinema Novum castrum (uus linnus), mis võib-olla tuli kasutusele, eristamaks Vastseliinat vanemast Kirumpää piiskopilinnusest. Siit ka maakeelne ja venelaste novõi gorodok.
Kuigi Vastseliina linnus asus Tartu piiskopkonna maadel ja linnuse praeguses nimetuses on viide piiskopile, oli selle ehitamise korraldajaks ja arvatavasti ka algatajaks hoopis 1237 Mõõgavendade Ordu järeltulijana loodud Liivi Ordu oma 24. ordumeistri Burchard von Dreilebeni isiklikul juhtimisel.
Sellel ajal püstitati nelinurkse põhiplaaniga peatorn (tornlinnus). Selle mõõdud olid jalamilt 14,5 ja 19 meetrit, müüride paksus ulatus 3-4,5 meetrini. Kolmel võlvitud lagedega korrusel asusid kelder, kabel ja relvaruum, nende peal veel kolm kaitsekorrust.
Hiljem kandis linnus Neuhauseni ja Schloß Neuhauseni nime. 1379 rajati endise tornlinnuse ümber ristkülikukujuline laagerkastell ja linnus ümbritseti kaitseõuega. 15. sajandi lõpul alustati tornide ehitamist ja linnust kindlustati täiendavalt kuni Liivi sõjani.
Vastseliina linnus oli omanäoline oma välisarhitektuuri dekoratiivsuse poolest ning ainulaadne ehitis kogu Eesti ja Läti alal.Vastseliina linnus asus vana Riia–Pihkva kaubatee ääres. Peale selle etendas ta tähtsat osa ka palverännakute sihtpunktina.
Loe ja täienda: http://et.wikipedia.org/wiki/Vastseliina_piiskopilinnus
Tarvastu ordulinnus
Tarvastu ordulinnus asub Sooviku külas Tarvastu jõe kõrgel jõesaarel Tarvastu lähedal.
Vesilinnust, mis rajatud Tarvastu jõe parema kalda kõrgele künkale 14. sajandil, on peetud Viljandi komtuuride majanduslinnuseks, seda eelkõige Tarvastu ojale rajatud vesiveski tõttu. Ilmselt peeti veskit tähtsaks strateegiliseks objektiks, sest oletatavasti ehitati just selle kaitseks paksude seintega torn. Ordu ei ehitanud kantsi ilmselt tühjale kohale. Väidetavalt asus samas paigas varem vanade eestlaste linnus.
Linnus hõlmas kogu loodusliku künka. Hooned asusid linnuse ringmüüri servas ja ehitusmaterjaliks oli kasutatud maakivi. Linnuse põhjaküljele ehitati vesiveski, mis jõge paisutades täitis ümber linnuse oleva vallikraavi veega. Seega oli linnus ka looduslikult kaitstud. 15. sajandil omandas Tarvastu ordulinnus ka poliitilise tähtsuse, sest 1410. aastast peale peatusid siin sageli ordumeistrid.
Tarvastu linnust ründasid esimesena Leedu suurvürsti Gediminase väed 1329. Linnuse kõrval olev asula ja kirik hävitati ning linnus sai tugevasti kannatada. Kuigi linnus taastati ja tugevdati, vallutasid Ivan IV väed selle Liivi sõjas 1560 tormijooksuga. Tarvastu ordulinnus sai tugevasti kannatada nii Liivi sõjas kui ka Rootsi-Poola sõdades.
Linnus hävis lõplikult 16. sajandi lõpul püssirohulao plahvatuses.
Tartu Toomemägi
Eesti muistendites on Tartu Toomemägi jumalik ja pühalik paik. Siin andnud laulujumal Vanemuine
lindudele, loomadele laulu- ja kõnevõime, määranud nende saatuse maal ja vees. Toomemägi
paikneb Emajõe paremal kaldal. Esmalt kujundasid teda loodusjõud, sajandite vältel on tema kuju
vorminud ka inimese teod ja kavatsused.
Toomemäest sai muistse Tartu häll. Siin asus muinas-eestlaste linnus, mille ümber kujunes Eesti ala
vanim linnataoline asula.
[Oluline osa linnuse kujunemisel Eesti ala tähtsaks keskuseks on Emajõel.
Kaugemas minevikus laiusid Emajõe orus soised luhad, kus ühe kõrgema koha moodustasid
jääajajärgseist kruusa-liivasettteist tekkinud künkad Tartu kohal. See ongi hobuse raua kujuline,
neemik, mida tänapäeval nimetame Toomemäeks. Arvatavasti tekkis selles piirkonnas juba nooremal
kiviajal väiksemaid küttide-kalastajate laagripaiku. Väljakaevamiste leiud muinaslinnuse alal
tähendavad seda. Arheoloogilised kaevamised näitasid, et I aastatuhande keskpaiku tekkinud linnus
oli algul kaitstud muldvalli ja palktaraga.
Hilisematel ehitusetappidel on linnuse territooriumi laiendatud ja kaitseehitisi tugevdatud.
Vanimad teadaolevad kirjalikud andmed Toomemäe kohta pärinevad vene leetopissist, mis on
jäädvustanud vürst Jaroslav Targa Sõjaretke, eestlaste linnuse alistamise ja sellele omanimelise
tugipunkti – linnuse (grad) rajamise 1030. aastal.]
XIII sajandist pärinev Läti Henriku „Liivimaa kroonika” on ajalooraamatusse raiunud fakti: 1224.a.
alistasid saksa-taani ristirüütlid Tartus muistsete eestlaste kantsi.
700 aastaks võeti eestlastelt nende maa ja vabadus.
Eestlaste muinaskihelkonnas sai lääniks piiskop Hermann. Tartu muinaslinnuse alale (praeguse
Tähetorni asupaika) Toomemäe idapoolses otsas, ehitati piiskopilinnus lossi, kaevu, kiriku ja
relvasaaliga. Tartu kujunes omaette poliitiliseks üksuseks, Tartu piiskopkonna keskuseks.
Ürikud teatavad piiskopi kivilinnuse – Castrum Tarbate – olemasolust 1234. aastal.
| 
