Looduslikud turismisihtkohad
Endla looduskaitseala asub Kesk-Eestis, Põltsamaa jõe keskjooksul, Järva, Jõgeva ning Lääne-Viru maakonna piirimail.
Kaitseala (10110 ha) on moodustatud Eesti kesk- ja idaosale iseloomulike soode ja soosaarte ning Pandivere kõrgustiku lõunanõlva karstiallikate säilitamiseks. Kaitse all on ulatusliku Endla soostiku keskosa: kaheksa eriilmelist rabalaama, neid ümbritsevad siirdesood ja madalsood, märjad metsad, järved, ojad ja jõed, ning Norra-Oostriku-Võlingi allikad. Seal asub ka Eesti sügavam allikas – Sopa allikas.
Endla LK kuulub rahvusvahelise tähtsusega märgalade hulka. Selle ala võtmesõnaks on vesi.
Inimasustuseta soo- ja metsaalad on elupaigaks enam kui 450 taimeliigile ning 180 linnuliigile. Kaitsealal võib kohata kotkaid ja kurgi, luiki ja väikseid laululinde.
Kaitseala suurim Endla järv on üks kalarikkamaid ja linnurikkamaid järvi Eestis, mis muistendi järgi on Vanemuise kasutütre Juta kaitse all.
Metsades jätkub ruumi Eestis tavalistele suurtele ja väikestele loomadele - ka karule, hundile ja ilvesele. Kobras, saarmas ja mink on veekogude ääres sagedased tegutsejad.
Looduskaitseala keskus on Jõgeva maakonnas Tooma külas.
Endla looduskaitsealal on loodusega tutvumiseks ja aktiivseks puhkuseks matkarajad ja lõkkekohad. Külastuskeskuses on ekspositsiooniruum, mis annab ülevaate kaitsealast ja soodest kui ökosüsteemidest.
Loe ja täienda: http://www.endlakaitseala.ee/?id=870) , Tiit Unt. Eestimaa. Looduse teejuht. Kirjastus "Kunst" 2005, http://et.wikipedia.org/wiki/Endla_looduskaitseala,
Vooremaa Maastikukaitseala
Vooremaa on Jõgevamaal ja Tartumaa põhjaosas asuv omailmeline, selgelt piiritletav maastikuline rajoon, millest kaitse alla on võetud tema lõunapoolne osa, nö. "Järveline Vooremaa".
Nõnda nagu heal lapsel on mitu nime, nii nimetatakse Vooremaad ka Suurvoorestikuks, Põhja Tartumaa voorestikuks või Saadjärve voorestikuks.
Lisaks sellele, et Vooremaad võib lugeda üheks huviväärsemaks maastikuliseks üksuseks Eestis on Vooremaa ka üks suuremaid ja ilmekamaid voorestikke Ida-Euroopa lauskmaal.
Kõrgetelt voorelagedelt torkab maastiku viirulisus hästi silma: voor järgneb voorele, nende vahel järved, soised niidu-või metsaribad.
Järvede rohkus ongi Vooremaa üks suuremaid väärtusi. Vooremaal on kaheksa järve: Saadjärv, Kaiavere järv, Soitsjärv, Elistvere, Raigastvere järv, Pikkjärv, Prossa järv ja Ilmjärv. Eestimaa kõrgem voor Laiuse suurvoor, absoluutne kõrgus 144 m .
Vooremmast 9,6 % on kaitse all. Saadjärve voorestikus on ligikaudu 100 voort, (pikkus 2-2,5 km ja laius 0,5 -0,8 km). .
Vooremaaga tutvumiseks on rajatud õppe- ja matkaradu: Elistvere lühem ja pikem rada, Luua arboreetumi–Pikkjärve–Nava õpperada, Luua metsanduslik õpperada ja kolm jalgrattarada
Vooremaale jäävad ka Elistvere loomapark, Äksi, Saadjärve mõis, Kukulinna.
Täienda Vooremaa iseloomustust: http://www.vooremaastik.ee/suurem.html, Tiit Leito. Eesti kaitsealad. Eesti Loodusfoto,2007
Alam-Pedja Looduskaitseala
Alam-Pedja looduskaitseala on Võrtsjärvest kirdes asuv looduskaitseala. Kaitseala territoorium paikneb Tartu, Jõgeva ja Viljandi maakonnas ning selle pindala on 260 km².
Alates 1997 aastast on Alam-Pedja looduskaitseala Ramsari konventsiooni alusel kaitstav rahvusvahelise tähtsusega märgala.
Kaitseala asub kunagise Võrtsjärve nõos, mis 7500-10000 aastat tagasi oli suures osas veega kaetud. Kaitseala piirid kulgevad valdavalt mööda järgnevaid jõgesid: põhjapiiriks on Pedja, Umbusi ja Pikknurme jõed, idas Laeva jõgi, lõunas Emajõe luha lõunaserv ning läänes Pede ja Põltsamaa jõgi.
Põhiliseks eesmärgiks on loodusliku mitmekesisuse kaitse ökosüsteemides, tagades võimalikult suurel määral kaitsealuste liikide ja elupaikade kaitse ning metsa- ja sookoosluste loodusliku arengu ja niidukoosluste püsimise.
Täienda iseloomustust matkaradade ja kaisteala keskuse ülevaatega:
http://www.alam-pedja.ee/; Tiit Leito. Eesti kaitsealad. Eesti Loodusfoto,2007
Haanja looduspark
Haanja looduspark on loodud Haanjamaa maastiku, looduse ning pärandkultuuri säilimiseks. Asub Võru maakonnas. Looduspark sündis kunagiste väiksemate üksikalade (Suure-Munamäe ja Vällamäe, Rõuge ürgoru ja Kütioru) liitmisel üheks suuremaks, siinseid loodus-ja kultuuriväärtusi tervikuna hõlmavaks kaitsealaks.
Kaitseala pindala on 16 903 ha. Looduspargi põhiosa moodustab kõrgemale kui 250 m üle merepinna jääv ligikaudu 15 km² suurune ala. Haanja looduspark kuulub üleeuroopalisse Natura alade võrgustikku. Siin on kindlaks tehtud 19 Natura elupaigatüübi ja 36 Linnudirektiivi liigi esinemine.
Haanja looduspargis on mitmeid Eestimaa looduse rekordeid:
Suur-Munamägi – Eestimaa ja Baltimaade tipp (üle 318 m. üm.);
Vällamägi – Eestimaa kõrgem suhtelise kõrgusega mägi (84m);
Paksema turbakihiga soo (17m) - soo Vällamäe jalamil;
Kütiorg – Eestimaa sügavam ( 70m) järsuveeruline org;
Rõuge Suurjärv – Eestimaa sügavam järv (37 m);
Kõige kõrgemal asuv järv – Tuuljärv (257 m üm.);
Haanja looduspargis on mitmeid matkaradu: Hinni kanjoni matkarada, Rõuge ürgoru matakarada, Kavadi järve matkarada, matkarajad Vällamäel
Täienda looduspargi kirjeldust:
www.haanjapark.ee,; Kalle ja Martin Suuroja. Eesti 101 loodusimet.Tallinn, 2005; Tiit Leito. Eesti kaitsealad. Eesti Loodusfoto,2007
Karula Rahvuspark
 Ähijärv
Karula rahvsuapark asub Võru ja Valga maakonnas.
Karula rahvuspargi loodus on mitmepalgeline. Põhja-Karulas domineerivad kultuurmaastikud: niidu ja põllutükid vahelduvad metsatukkade ja järvedega. Põhiline osa asustusest koondub just sinna. Lõuna-Karulas laiuvad metsamassiivid, kus orgude soised metsad vahelduvad küngastel olevate kuivemate metsadega ning nende vahele mahuvad veel rabad ja sood.
Säilinud on sajandivanused taluhooned ja põllupaigad, suust-suhu liiguvad iidsed rahvajutud, teatakse muinasaegsete kivikalmete asukohti, räägitakse metsavendadest ning hoitakse korras esivanemate haudu Lüllemäel ja Kaikamäel.
Karula inimene on paikne ja traditsioone austav. Uus tulija peab tükk aega ennast kohalikele "tõestama", enne kui ta päriselt omaks võetakse. Õppimist tahab keelgi. Kui siinne elanik oma ise oma elu ja ümbrust üsna tavaliseks peab, märkab külaline Karula rahva eripära ja tugevat sidet maa ning loodusega.
Ähijaärve ääres asub rahvuspargi külastuskeskus.
Loe matkaradade kohta: www.karularahvuspark.ee ja Tiit Leito. Eesti kaitsealad. Eesti Loodusfoto,2007
ning täienda üldiseloomustust
Kaika kuplistik
Otepää looduspark
Pühajärv
Otepää looduspark asub Valga maakonna põhjaosas. Otepää kõrgustikust hõlmab Otepää looduspark hästi väljakujunenud künkliku reljeefiga kõrgustiku keskosa pindalaga 22 430 ha (19% kõrgustiku pindalast). Oma territooriumi ulatuselt on Otepää looduspark suurim maastikukaitseala Eestis.
Loe: Kalle ja Martin Suuroja. Eesti 101 loodusimet.Tallinn, 2005 ja täienda ülevaadet Otepää Loduspargist
Soomaa Rahvuspark
Rahvuspark on erilise rahvusliku väärtusega kaitseala looduse ja kultuuripärandi, s.h. ökosüsteemide, bioloogilise mitmekesisuse, rahvuskultuuri ning alalhoidliku looduskasutuse säilitamiseks, kaitsmiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks.
Soomaa Rahvuspark on loodud suurte soode, lamminiitude ja metsade kaitseks Vahe-Eesti edelaosas. Maastikuliselt liigestuselt paikneb Soomaa Madal- ja Kõrg-Eesti piiril: Sakala kõrgustiku läänenõlval ja Pärnu madalikul Navesti, Halliste ja Raudna jõe vesikonnas, jäädes siiski Madal-Eestisse.
Enamiku rahvuspargi territooriumist hõlmavad suured sood, mida eraldavad üksteisest Pärnu jõgikonna jõed; Navesti, Halliste, Raudna ja Lemmjõgi. Tasane reljeef ei soodusta pinnavete äravoolu ja sagedased on jõgede üleujutused. Navesti, Halliste, Raudna ja Lemmjõe alamjooksu tuntakse Riisa küla järgi Riisaküla üleujutusalana, mis pindalalt on Eesti suuremte hulgas (kuni 175 km²).
Kõrtsi-Tõramaal on Soomaa Rahvuspargi külastuskeskus. Praeguseks on külastuskeskusest saanud üks Soomaa külaliste peamisi sihtpunkte.
Külastuskesksues saab: vaadata filmi "Soomaa viis aastaaega", infot arvutite abil Soomaa looduse ja kultuuri kohta, külastada II korrusel olevaid näitusi.
Soomaa rahvusvaheline tähtsus: Ramsari märgala; Soomaa on BirdLife Internationali poolt aktsepteeritud rahvusvahelise tähtsusega linnupaik ( rukkirääk, väikeluik, sookurg, kaljukotkas ); Natura 2000 ala.Inimene kohandas Soomaal elades oma elu looduse järgi
Esimesed kirjalikud teated siinsest asutusest pärinevad teadaolevalt 17. sajandist. Külad hakkasid kasvama 19. sajandil ja külaelu õitseaeg oli 1920 - 1930-ndail aastail. Siis olid talud täies elujõus ja suhteliselt jõukad ning töötasid külakoolid. Käesoleval ajal on suuremad Riisa, Tipu ja Sandra küla (15-30 elanikku).
Liikumisvahendiks olid tulvadeajal ühepuulootsikud ehk haabjad.
Kevadeti käidi veerohkematel jõgedel palke parvetamas. Rippsillad ja pukksillad ilmestasid jõgede kaldaid. Praegusel ajal võib rippsildasid näha Sandra küla mail Karuskosel ning Aesoos ja Leetval. Üle soode kulgesid taliteed.Otseteed Pärnusse ja teistesse suurematesse keskustesse kulgesid. Taliteede ühenduskohaks oli Tõramaa.
Soomaa Sõprade Selts (edaspidi SSS) asutati 22. veebruaril 1997. a. Ta ühendab endas ligi 100 loodushuvilist inimest erinevas vanuses, erinevatelt elualadelt ja erinevatest paikadest s.h. väljaspool Eestit.
Kokku on Soomaal luhtasid, võsastuvaid niite, aruniite ja puisniite 2000 ha: Läti luht Halliste jõe ääres, Halliste puisniit, Karusekose luhaniidud. Mulgi heinamaa on maaliline jõekäärudes kasvavate iidsete tammedega puisniit, kus kasvavad: looduskaitsealused taimed: siberi võhumõõk, ahtalehine ängelhein, lodukannike.
Johann Köleri majamuueum
Soomaa kagupiiril Lubjassaares asub Eesti rahvusliku maalikunsti rajaja, professor Johann Köleri lapsepõlvekodu.
Köleri fondi toetusel ja J. Köleri Muuseumi Ühingu eestvedamisel rajatud muuseum tutvustab nii taluelu kui kunstniku loomingut.
Lubjassaares on säilinud vana rehielamu, taastatud saun, ait ja kõrvalhooned. Huvipakkuv on praegune rehetuba koos sisustusega J. Köleriga seotud mälestustest. Välja on pandud sugupuu kaart.
Talumuuseumi juures asub parkimisplats koos infostendidega, võimalus telkida, teha lõket ja külakiigel kiikuda. Saab tellida toitu ja kasutada sauna. Aia tagant algab tähistatud õpperada männimetsaga kulgedes üle Miiliaugu luidete Ruunaraipe liivaluideteni, mille lähedal on Valgeraba oma eksootikaga.
Suure-Jaani vallas Hüpassaares asub helilooja Mart Saare majamuuseum. M. Saare helilooming lähtub rahvaviisidest. Tema loomepärandisse kuulub umbes 130 klaveripala, 140 soololaulu ja 300 koorilaulu.
Metsaserval on vabaõhulava (ehitatud 1997), mis on kasutamist leidnud hulgaliste kontsertide läbiviimisel. Laululava avati Mart Saare 115. sünniaastapäeval. Laululavast vasemale jääb kolm noort tamme. Tammed meenutavad Mart Saare 100. sünniaastapäeva pidustusi 1982.a.
Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala
Ahja jõgi saab alguse Erastvere järvest ja suubub Emajõkke.
1952. aastal Ahja jõele rajatud Saesaare hüdroelektrijaam töötas kuni 1970. aastani, uuesti hakati siin elektrit tootma 1990. aastate alguses. Saesaare paisjärvest on saanud sobiv paik supluseks ja paadisõiduks. Kaitsealale jäävast kolmest vesiveskist töötab siiani vaid kultuurimälestisena kaitstav Kiidjärve veski.
Kiidjärve
Ürgorg on kaitseala piires 200–400 meetrit lai ja kuni 30 (kohati 40) meetrit sügav, suurenedes allavoolu. Oru veerud kerkivad paiguti terrassidena.Ürgoru veerud on järsud ja kõrged, neis on üle 40 liivakivipaljandi, mida siin kandis kutsutakse paedeks ja taevaskodadeks. Kui väiksemad paljandid küünivad paari meetrini, siis suurim ja kuulsaim, Suur Taevaskoda, kõrgub koguni 20 (mõnedel andmetel 24) meetrini, olles 150 meetrit pikk. Paljandi all on jões kärestik. Rahvajutud väidavad, et varem olnud siin koobas, kust viinud käik Väikesesse Taevaskotta. Praegu leidub paljandis vaid väikesi uurdeid.
Teised suuremad paljandid on Tsuba pae, Kiviniidu pae, Aliku kalju, Mutso pae, Juuda pae, Sõnajala mägi, Piirioidu pae, Oosemägi, Kivipalu mägi, Mõsumägi ja Väike Taevaskoda.
Liivakivipaljandeis leidub koopaid, rohkem on neid ürgoru Taevaskojapoolses otsas. Üks tuntumaid on Väikeses Taevaskojas asuv Emalätte koobas, mis paistab silma oma huvitava kuju poolest. Koobas koosneb kahest osast: eespool on avar, kaheksa meetri laiune ruum, mis tagapool läheb üle kitsaks, läbipääsmatuks tunneliks, mille lõpus algab allikaoja. Allikaveel usutakse olevat ravivägi.
Väike taevaskoda
Suurem osa kaitsealast on kaetud nõmme- ja palumännikuga. Orulammil kasvab kohati lepikuid. Kaitsealustest taimedest leidub siin näiteks austria roidputke, alssosja, mets-vareskolda, nõmm-vareskolda, ungrukolda, karukolda ning käpalistest roomavat öövilget ja kahelehist käokeelt. Linnustikust väärib märkimist haruldane jäälind. Talvisel ajal võib kärestikel näha vesipappi. Üldse on kaitsealal registreeritud 125 linnuliiki.
Kiidjärvelt algavad pikemad matkarajad, mis viivad Saesaarele.
Hatiku oja suudmest algab poolteise kilomeetri pikkune Roiupalu õpperada.
Taevaskodade matkarada juhib matkajad „Viimse reliikvia“ võttepaikadesse.
Loe: Tiit Leito. Eesti kaitsealad. Eesti Loodusfoto,2007 ja täienda
Akste looduskaitseala
Akste looduskaitseala Vastse-Kuuste vallas Põlvamaal on moodustatud metsakuklaste ja nende elupaikade kaitseks. Kaitsealuseks liigiks on III kaitsekategooriasse kuuluv laanekuklane.
Kaitsealal on loendatud ligemale 1500 pesakuhilat, mis on väga kõrge asustus, seda ka Euroopa mastaabis. Suuremate pesatornide kõrgus küünib 2 meetrini. Sellises pesas võib elada mitu miljonit sipelgat. Toitu hangivad peamiselt puudelt, kus elavad sipelgatele magusat nestet eritavad lehetäid. Ära süüakse ka ettesattuvad kahjurputukad. Sipelgad on väga tõhusad metsakaitsjad, keda tuleb igati hoida.
Kaitseala külastamisel on vajalik ekskursioonijuht ja liigelda tuleb metsaradadel jalgsi.
Hajutamaks turiste kaitsealal rajati 2001. aasta sügisel Akste sipelgariiki kaks õpperada, üks neist lühem rada, teine aga pikem marsruut. Õpperada on tähistatud mitmete rajaviitade ning punktikirjeldustega, kust rändur võib saada infot sipelgatest ja nende elukeskkonnast.
Piusa koobastiku looduskaitseala
Orava valla maadele jääv Piusa koobastik võeti algselt kaitse alla 1981 aastal maastikulise üksikobjektina ja ooduskaitseala staatusesse jõudis koobastik 46 ha suuruse maa-alana 1999 aastal.
Kaitseala põhieesmärgiks on kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse.
Kaitseala moodustab inimtekkelise päritoluga koobastik ja seda kattev mets. Piusa koopad on tekkinud 1922. aastal alustatud klaasiliiva kaevandamise tulemusena. Maa-aluselt kaevandati kvartsliiva kuni 1976. aastani.
Peale kaevandamise lõppu said koobastest huviobjektid turistidele ja elupaiga leidsid nahkhiired. Koobaste käigud ulatuvad kümnetesse kilomeetritesse ning turistidele imetlemiseks on piiritletud ja sissepääsuga varustatud osa muuseumikoopast, mille kõrgus ulatub 5-6 meetrini.
Piusa koobastikus asub üks Euroopa suuremaid nahkhiirte talvitusalasid. Siin on kindlaks tehtud seitse liiki nahkhiiri ja talvituvate loomade arv ulatub kuni 4000 - ni. Enam esinevad põhja-nahkhiir ja veelendlane. Kõige väikesearvulisemad on brandthi lendlane ja habelendlane. Kõik esinevad liigid kuuluvad II kaitsekategooriasse.
Kindlustamaks loodushuvilistele matkajatele ohutu liikumise Põlvamaa ühel enim külastataval kaitsealal, piirati 2001. aasta suvel mitmed varingualad ja koopaavad tõketega ning rajati õpperada. Õpperada kulgeb männimetsas 1,4 km pikkuselt. Rada on tähistatud, kuhu on paigaldatud ka 8 rajapunkti kirjeldustega. Õpperaja eesmärgiks on tutvustada tüüpilist nõmmemetsakooslust ja seal kasvavaid liike( samblad, samblikud, kanarbik, pohl, leesikas, kukemari) ning pakkuda jalutusvõimalust männimetsa värskes õhus koos imekaunite vaadete nautimisega.
Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala
Võhandu jõgi on Eesti pikim jõgi. Ta algab Saverna küla lähistelt ja suubub Võõpsu lähedal Lämmijärve. Võhandu jõe pikkus on 162 km. Vagula järvest ülesvoolu kannab ka nime Pühajõgi ning alamjooksul Voo jõgi.
Võhandu jõgi on laevatatav Peipsi-Pihkva järvelt Võõpsu sadamani.
Suurimad paisjärved on Võhandu jõel Leevaku paisjärv ja Räpina paisjärv.
Aastal 1963 moodustati Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseal, kus muuhulgas asuvad Võhanu jõe liivakivipaljandid, milledest kõrgeim on Viira veskimüür.
Täienda kaitseala ülevaadet: Tiit Leito. Eesti kaitsealad. Eesti Loodusfoto. 2007; http://www.hot.ee/leevislaalom/koopad.vohandu.htm; http://www.hot.ee/leevislaalom/vohandujogi.htm; http://www.hot.ee/leevislaalom/vohandujogi.htm
Iseloomusta järgmisi Lõuna-Eesti turismiregiooni kaitsealasid: Tiit Leito. Eesti kaitsealad. Eesti Loodusfoto. 2007;
Emajõe Suursoo maastikukaitsela (lk.223) http://www.emajoe-suursoo.ee/?id=1134
Järvselja looduskaitseala (lk. 226) http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel1557_1547.html
Loodi looduspark (lk. 242)
Elva-Vitipalu maastikukaitseala (lk. 258); http://www.vvvs.ee/?176
Koorküla looduskaitseala (lk. 252)
Pangodi maastikukaitseala (lk.260)
Pangodi järv
Koiva - Mustajõe maastikukaitseala (lk.269)
Peetri jõe maastikukaitseala (lk.273) , http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel970_958.html
 
Lubjakivi paljand Peetri jõe ääres Liivakivi paljand Peetri jõe ääres
Piusa jõe ürgoru maastikukaitseala (lk.278)
| 
