Pinnakate ja mullad
Eesti pinnakate koosneb põhiliselt moreenist.
Pinnakate on aluspõhja katvad kobedad setted; tekkinud kohapeal murenenud kivimitest või toodud vee, jää ja tuule poolt. Moreen on jääsete.
Pinnakate katab suuremat osa Eesti pinnast. Pinnakate puudub näiteks alvaritel ehk loopealsetel. Seal lasub muld otse pealiskorrakivimitel, enamasti paekivil. Selliseid muldi nimetatakse paepealsed mullad.
Eesti pinnakatte kujunemisel on olnud otsustav tähtsus mandrijää tegevusel viimase paari miljoni aasta jooksul.
Eesti pinnakate on suhteliselt õhuke. Põhja- ja Lääne-Eestis enamasti 5...10 meetrit. Suurim on pinnakatte paksus mattunud ürgorgudes, ulatudes kohati mitmesaja meetri sügavusele. Näiteks suures osas mattunud Rõuge ürgoru põhi on praegusest meretasemest 80 meetrit allpool
Eesti muldkatet iseloomustab lähtekivimi koostise ja veeolude muutlikkusest tulenev muldade mitmekesisus, soo- ja soostunud muldade suur osatähtsus (u. 50%), lubjarikaste muldade rohkus, eriti Põhja- ja Lääne-Eestis, ning muldade suur kivisus. Kokku võib Eestis eristada kümmekond muldade tüüpi, mis erinevad üksteisest oma leviku, ehituse, omaduste ning kasutusviisi poolest.
Paepealsed mullad on levinud Põhja- ja Lääne-Eestis, kus lubjakividest aluspõhi on maapinna lähedal. Need on kõrge huumuse- ja toitainetesisaldusega, kuid väga kivised ja põuatundlikud. Seetõttu püütakse neid säilitada loodusliku taimkatte all ning põldudeks mitte harida. Levinumaks looduslikuks taimkatteks neil muldadel on loometsad ja looniidud ehk alvarid.
 loopealne
Rähkmullad on samuti levinud peamiselt Põhja- ja Lääne-Eestis, ent paksema moreenist pinnakattega aladel. Neile muldadele on iseloomulik kõrge huumuse- ja toitainete ning teravaservalise paemurendi (räha) sisaldus. Rähkmullaga alad on suures osas üles haritud põldudeks, loodusliku taimkatte säilimise korral on neil levinud liigirikkad puisniidud ja salumetsad.
 puisniit
Leostunud ja leetjad mullad esinevad peamiselt Kesk-Eesti ja Pandivere kõrgustiku moreentasandikel. Need on Eesti kõige produktiivsemad põllumullad, mistõttu nende levikualad kattuvad Eesti peamiste maaviljeluspiirkondadega.
Leede- ja leetunud mullad on tekkinud valdavalt liivast pinnakattega aladele. Leedemullad levivad harilikult rohttaimedeta männikute all ning neil muldadel ei teki huumushorisonti. Leetunud mullad on seevastu tekkinud mõnevõrra rikkamale lähtekivimile, millel kasavavate rohttaimede lagunemise tagajärjel on kujunenud ka õhuke huumushorisont. Mõlema mullatüübi ühiseks tunnuseks on valkjashalli leet- ehk väljauhtehorisondi olemasolu, mille all on punakaspruun, liikuvate huumusainete-, alumiiniumi- ja rauarikas sisseuhtehorisont
Näivleetunud mullad on levinud Lõuna- ja Kesk-Eesti moreentasandikel. Nende tekke eelduseks on savikas või kahekihiline lähtekivim, kus pealmise kihi all on tihedam, vett raskesti läbilaskev kiht. Viimase peale koguneb, eriti kevaditi, ajutine vesi, mis tekitab mullaprofiili leethorisonti meenutava valkja kihi. Näivleetunud mullad on Lõuna-Eesti keskmise huumusesisaldusega mullad, mis on enamasti põldudeks haritud. Loodusliku taimkatte säilimise korral levivad neil salu- ja laanemetsad
Gleimullad moodustavad pindalaliselt suurima levikuga ning omadustelt väga vaheldusrikka muldade rühma. Nende ühiseks tunnuseks on kõrge põhjaveeseisu või kestva ülavee tõttu kujunenud sinakas- või rohekashall gleihorisont. Nende pindmine horisont koosneb vaid osaliselt lagunenud orgaanilisest ainest — toorhuumusest. Liivast lähtekivimil tekkinud gleimullad on harilikult leetunud. Neil kasvavad soostunud männikud. Lubjarikkas keskkonnas kujunenud gleimuldadel kasvavad soostunud lehtpuumetsad. Lääne-Eestis esineb gleimuldadel sageli kultuurrohumaid ning põlde.
Soomullad hõlmavad ca 1/4 Eesti pindalast ning jagunevad madalsoo-, siirdesoo- ja rabamuldadeks. Neid muldi iseloomustab vähemalt 30 sentimeetri paksune turbakiht, mille all lamab gleihorisont
Siseveekogude kaldavööndeis tekivad perioodilise üleujutuse tulemusel lammimullad. Eestis on neid suhteliselt vähe säilinud, sest jõgede reguleerimise ja kuivendustöödega on üleujutuste sagedus ja ulatus oluliselt vähenenud.
 lammimets  luht
Madalatel mererandadel, soolase vee mõjupiirkonnas, levivad nõrgalt sooldunud rannamullad, mis on reeglina noored, alles kujunemisjärgus olevad mullad.
Vahelduva reljeefiga Lõuna-Eesti kõrgustikel levivad erosioonialade mullakooslused. Kõrgendike nõlvadel ja lagedel esinevad ärauhte mõjul õhenenud või täiesti kadunud huumushorisondiga erodeeritud mullad. Jalameile ning nõgudesse kuhjuvad aga ülitüseda (kuni 1 m) huumushorisondiga deluviaal- ehk pealeuhtemullad. Taolised mullakooslused esinevad eelkõige sademetevee erosioonile avatud põllustatud aladel. Ammendatud karjäärides esineb tehismuldi.
| 
