Eesti pinnamood
http://www.estonica.org/est/lugu.html?menyy_id=409&kateg=6&alam=23&leht=6
Eesti on Ida-Euroopa lauskmaa osana madal ja tasane ala, mille pinnamoes vahelduvad kõrgustikud ja lavamaad madalike, nõgude ja orunditega. Need pinnavormid koos Põhja-Eesti (Balti klint) ja Lääne-Eesti paekaldaga kuuluvadki reljeefi suurvormide hulka
Eesti kõrgustike jalamid asuvad harilikult 75–100 m kõrgusel. Kõrgeim punkt on Suur Munamägi (317 m) Haanja kõrgustiku keskosas.
Eristatakse kahte kõrgustike rühma: kulutus- ja kuhjekõrgustikud
Kulutuskõrgustikud on enamasti tasase pinnamoega ning nende välimus sõltub suuresti aluspõhja kujust. Eestis on sellisteks Pandivere (kõrgeim punkt on Emumägi, 166 m) ja Sakala (Rutu mägi, 146 m) kõrgustik. Mõlemal kõrgustikul domineerivad moreentasandikud. Sakala kõrgustiku eripäraks on kõrgustikku tihedalt liigendavad orud.
Kuhjelised kõrgustikud on rahutu reljeefiga ja nende väliskuju ei sõltu aluspõhja reljeefist. Nendeks on Haanja kõrgustik (Suur Munamägi, 317 m), Otepää kõrgustik (Kuutse mägi, 217 m) ning Karula kõrgustik (Rebasejärve Tornimägi, 137 m). Nende kolme kõrgustiku pinnamoes valitsevad kvaternaarisetetset koosnevad künkad ja nõod.
Karula
Ümbrusest kõrgemate aladena kerkivad veel esile Saadjärve voorestik (144 m), Lääne-Saaremaa kõrgustik (54 m) ja Ahtme ehk Jõhvi kõrgustik (81 m).
Eesti pinnamoe kõrgemate alade hulka kuuluvad ka lavamaad ehk platood. Põhja-Eestis asub kaks suurt lavamaad — Harju ja Viru lavamaa. Neid piirab põhjast Balti klindi järsk astang. Mõlemad on umbkaudu 30–70 meetri kõrgused lubjakiviplatood, mille enamasti tasast pealispinda liigestavad jõeorud ning mitmesugused karstivormid. Harju lavamaast on pikaajalise kulutuse tulemusena eraldunud mitmed lavajad saarmäed — Tallinna Toompea, Viimsi Lubjamägi ning Suur- ja Väike-Pakri saar. Viru lavamaa reljeefi teevad keerukamaks suured tehispinnavormid
Lõuna-Eestis asub Kagu-Eesti ehk Ugandi lavamaa, mis on ürgorgudest liigestatud 40–100 m kõrgune liivakiviplatoo kõrgete astangutega läänes Võrtsjärve ääres Tammel (Tamme paljand) ja idas Peipsi kaldal Kallastel (Kallaste paljand). Lavamaadele võib lisada kaks suhteliselt kõrget tasandikku — Kesk-Eesti tasandik (60–80 m) ning Vahe-Eesti tasandik ehk Kõrvemaa (50–90 m).
Madalikud on Eestis merepinnast kuni 50 m kõrguseni ulatuvad tasandikud, mis on pikka aega olnud Läänemere ning Ürg-Peipsi ja -Võrtsjärve poolt üle ujutatud. Nad hõlmavad peaaegu poole Eesti territooriumist ning suuremad neist asuvad Lääne-Eestis.
Lääne-Eesti madalik jätkub Lääne-Eesti saarestikus. Üldiselt madala (kuni 20 m) ja tasase reljeefi foonil kerkivad ümbrusest kõrgemale Lääne-Saaremaa kõrgustik ning selle lõunapoolne jätk Sõrve poolsaare keskel.
Hiiumaa lääneosas Kõpu poolsaarel asub aga kogu saarestiku kõrgeim koht — Tornimägi (68 m). Järsk on ka Muhu ja Saaremaa põhjarannik, kerkides Panga pangal 21 meetri kõrguse astanguna
Kitsas (mõnest meetrist 20 kilomeetrini ulatuv) kivine maariba Soome lahe ja Balti klindi vahel moodustab Põhja-Eesti rannikumadaliku. Selle poolsaarte- ja lahtederohke ala üksikud meretasemest kõrgemale kerkivad osad jätkuvad põhja pool Soome lahe saartena.
Madalad ja tugevasti soostunud tasandikud paiknevad ka Võrtsjärve nõos ning Peipsi järvest läänes ja põhjas. Need 30–50 meetri kõrgused madalikud on kujunenud endiste suurte veekogude taandumisel. Peipsi järvest põhja poole jääv madalik on maastikuliselt tuntud Alutaguse nime all.
Nõod ja orundid kui reljeefi suurvormid on hästi eristatavad Lõuna-Eestis, kus need kõrgustikke üksteisest lahutavad. Sakala, Karula ja Otepää kõrgustike vahel 40–80 meetri kõrgusel ü.m.p. paikneb Valga nõgu. Sellest väljub põhja suunas ahenev ning Võrtsjärveni ulatuv Väike-Emajõe orund. Karula ja Haanja kõrgustiku vahele jääb 70–100 meetri kõrgusel Hargla nõgu, millest lähtub Haanja ja Otepää kõrgustikku eraldav Võru orund.
Geoloogiliselt kuulub Eesti nn. kaetud alade hulka, kus aluspõhja kaljukivimid, on peaaegu kõikjal maetud kvaternaarse pinnakatte alla. Aluspõhjakivimite suurimaid paljandeid on mereäärsetes paeastangutes (klintides Eesti põhjarannikul ja Saaremaal), suurjärvede murrutusastangutes, Põhja-Eesti klinti lõikunud sälkorgudes ja Kagu-Eesti kõrgustike nõlvadesse lõikunud jõeorgudes (nn. taevaskojad ja müürid).
Kõiki neid paljandeid on kujundanud jääajajärgsete järvede, merede või jõgede kulutav tegevus.
Eesti pinnamoes võib leida enam kui 300 miljonit aastat tagasi kujunenud pinnavorme. Meie ala settelise aluspõhja kujundanud mered taganesid lõplikult Devoni ajastu lõpus (u. 350 miljonit aastat tagasi), jättes maha tasase liivase madaliku, mis laius Soomest Lätini ja Venemaalt Rootsini ning kaugemalegi veel.
Pleistotseeni jääliustike tegevusel on Eesti pinnamoe kujundamisel olnud kahene roll:
nad tasandasid aluspõhja reljeefi, kulutasid reljeefi väikevorme ning täitsid järske vagumusi. Näiteks jääajaeelsed aluspõhja lõikunud sügavad orud on osaliselt või ääreni jääaegade ja jäävaheaegade setenditega täitunud.
Jääajast pärit pinnakate moodustas aluspõhjale valle, künkaid või laialdasi keerulise kujuga kuhjevorme, mille suhteline kõrgus ulatub paljudesse kümnetesse meetritesse.
Selliste kuhjevormide puudumine või esinemine jagab suure osa Eestimaad tasasteks ja künklikeks aladeks. Künklikel aladel esinevaid 30–80 meetrise suhtelise kõrgusega künkaid kutsutakse kohapeal "mägedeks". Erinevalt tõelistest kaljutippudest koosnevad Eesti mäed pudedast moreenist, kruusast ja liivast
 Karula Kaika kuplistik
Umbes 12 000 aastat tagasi oli suur osa Eestist kaetud jääpaisjärvedega. Tolleaegne Läänemeri (nn. Litoriinameri) kattis veel nüüdseid rannalähedasi alasid. Kõrg-Eesti, mis ühendab Pandivere kõrgustikku ja Otepää, Haanja ja Sakala kõrgustikke, vabanes jääst juba algselt maismaana. Ülejäänud ala (Madal-Eesti) allus abrasioonile ning seal tekkis õhukesi viirsavi- ja liivalasundeid, mis tasandas maapinda veelgi.
Jää kulutava tegevuse kõrval on oluline tähtsus olnud veel kahel asjaolul:
Maailmamere tase on tõusnud üle 100 meetri ning meri on maismaad ulatuslikult üle ujutanud nii meil kui mujal, muuhulgas on sellisel viisil moodustunud Läänemeri ja tema lahed. Selle käigus kaotasid klindid 2/3 oma kõrgusest.
Jääliustikud vajutasid maapinna jääajaeelse asendiga võrreldes mitmesaja meetri sügavusele. Jää sulamisega kaasnes tasakaalustav maatõus, mis jätkub veel praegugi (Loode-Eestis kuni 2–3 mm/aastas). Sellest tingituna maismaa laieneb ning Väinameres ja mujal Hiiumaa ning Saaremaa rannameres tekib pidevalt juurde laide. Lahed kasvavad kinni, jõed pikenevad ning sadamatesse suunduvad laevateed jäävad madalaks.
Suured maapinna tasandajad on olnud ka sood. Varaseimad soosetted kujunesid 8000 aastat tagasi, kuid eriti kiire turbateke on toimunud viimase 2000 aasta jooksul. Väikesed ja ka laiad nõod, algselt järvedega täidetud või lihtsalt liigniisked alad, on kasvanud sootasandikeks, mille kogupindala hõlmab üle 1/5 Eestimaast
Loe: http://www.estonica.org/est/lugu.html?menyy_id=409&kateg=6&alam=23&leht=6
Küsimused:
Nimeta Eesti reljeefi suurvorme: Haanja kõrgustik,
Nimeta Eestimaa kõrgustike kõrgemaid tippe:
Kõrgustik Tipp (mägi)
Eestimaa suurim madalik on:
Nimeta Lõuna-Eesti nõod:
Nimeta pankrannikuid/pankasid:
Nimeta paljandeid:
| 
