Nõukogudeaeg
Nõukogude otsene agressioon Balti riikide vastu vallandus 1940. aasta juunis, mil maailma tähelepanu oli keskendunud sõjategevusele Lääne-Euroopas, kus 14. juunil langes sakslaste kätte Pariis. Süüdistades Eestit Nõukogude Liidu vastase liidu loomises Läti ja Leeduga, nõudis Moskva ultimatiivselt uusi järeleandmisi, sealhulgas täiendavate vägede lubamist Eesti territooriumile. Rahvusvahelise isolatsiooni tingimustes alistus valitsus sõjalise vastupanuta ning paari päeva jooksul okupeeriti Eesti riik enam kui 100 000 punaarmeelase poolt. Koos okupatsiooni taastumisega algas Eestis vastupanuliikumine, mis oli osa kogu Ida-Euroopas toimunud tosina-aastasest (1944-1956) Nõukogude-vastasest partisanisõjast. Otsest relvavõitlust pidavaid metsavendi oli Eestis aastail 1944-1956 kokku 14 000-15 000, ent nõnda suur hulk võitlejaid ei tegutsenud korraga. Partisanisalgad olid väikesed, enamasti mõnemehelised, lähikonna rühmad tegid küll koostööd, ent keskstaapi ei olnud. Metsavennad ei saanud välisabi, kogu nende vastupanu rajanes elanikkonna toetusele. Elanikkonna toetuse tõttu ei saavutanud okupandid vaatamata ulatuslikule terrorile võitluses metsavendadega pikki aastaid otsustavat edu. Rängim hoop anti metsavendadele 1949. aasta massiküüditamisega, millega sunniti talurahvas kolhoosidesse ja võeti neilt nõnda võimalus metsavendi majanduslikult abistada. Suuremad metsavendade salgad hävitati või lagunesid 1950. aastate alguses. Enamik vastupanu jätkanud meestest pani tosin aastat kestnud võitlusest kurnatuna relvad maha pärast 1956. aastat, mil Nõukogude armee lämmatas veriselt Ungari rahvaülestõusu. Koos sellega sai selgeks, et sõjalist abi Läänest ei ole mõtet loota. 1940. aasta lõpul võeti ka Baltimaades kurss põllumajanduslike ühismajandite - kolhooside - forsseeritud loomisele. Väikeomanikest talunike kihi ja põlise elukorralduse säilimine oli Moskva meelest sotsiaalselt ohtlik ning lisaks andis talurahva paljaks riisumine kolhoosidesse ajamise kaudu parima võimaluse relvastatud vastupanuliikumise baasi hävitamiseks. Kollektiviseerimisele vastu seisva talurahva hirmutamiseks viidi 25. märtsil 1949 Balti riikides üheaegselt läbi uus massiküüditamine, mille ohvriks langes Eestis 20 722 inimest - 2,5% rahvast. Deporteeritutest koguni 80% olid naised ja lapsed. Paljudel õnnestus siiski varjuda, kuna tegemist oli puhtalt hirmutamisaktsiooniga, enamikke neist hiljem ei puudutatud.
|
