Muinasaeg
Muinasaeg hõlmab kogu Eesti ajaloost kõige pikema perioodi - üheksandast aastatuhandest e. Kr. kuni muistse vabadusvõitluse lõpuni XIII sajandi esimesel veerandil p.Kr.
Pika esiaja vältel toimus inimeste elus märgatavaid muutusi, mille põhjal saab seda jagada perioodideks.
Arheoloogid on periodiseerimise aluseks võtnud materjali, millest valmistati peamised töö- ja tarberiistad. Sellest lähtudes eraldatakse kivi-, pronksi-, ja rauaaega, mis jagunevad veel omakorda alaperioodideks.
Paleoliitikum ehk vanem kiviaeg algas esimeste inimese kujunemisega ja lõppes Põhja-Euroopas jääaja lõpuga. Sellest ajast me Eestis veel inimasustust ei tunne.
Mesoliitikumis ehk keskmisel kiviajal, mis kestis Eestis IX aastatuhandest e.Kr. kuni V aastatuhandeni e.Kr., valmistati töö- ja tarberiistu kivist, sarvest ja luust.
Neoliitikumis ehk nooremal kiviajal, mis algas V aastatuhandel e.Kr. ja lõppes II aastatuhande keskel e.Kr., kasutati edasi kivist, luust ja sarvest esemeid. Need olid nüüd paremini töödeldud, samuti ilmusid uued täiustatumad töö- ja tarberiistad. Olulise uuendusena võeti neoliitikumi algul kasutusele savinõud.
Pronksiajal levisid Eestisse pronksesemed. Kuna meil pronksiks vajalikku vaske ja inglistina ei leidu, siis kasutati siin üksikute imporditud pronksriistade kõrval edasi valdavalt kivi- ja luuesemeid.
Rauaaeg jaguneb vastavalt esemetüüpide, matmiskommete ja tegevusalade muutumisele neljaks alajärguks: varane rauaaeg, vanem ehk rooma rauaaeg, keskmine rauaaeg ja noorem rauaaeg.
 Jõelähtme muinasaja kivikirstkalmed
|
