Keskaeg
Eesti keskaeg algas muistse vabadusvõitlusega (1208-1227) ning lõppes Liivi sõjaga (1558-1629).
Liivi orduriik, Mõõgavendade ordu õigusjärglane, oli eestlaste muistse vabadusvõitluse järel, Vana-Liivimaa sõjaliselt võimsaim ja suurim riik.
Eestist kuulusid ordule Sakala, Järvamaa, Nurmekund, Alempois, Mõhu, Harjumaa, Virumaa ja Vaiga põhjaosa. Ordul oli valdusi ka Lääne-, Saare- ja Hiiumaal. Ordu nõrkuseks oli see, et tema valdused ei asunud kompaktselt.
Aastail 1237-1459 allus Liivi Ordu Saksa Ordu kõrgmeistrile asukohaga Marienburgis. Lõplikult iseseisvus Liivi ordu 1525. aastal.
Liivi ordu tähtsaimaks keskuseks ja ordumeistri asupaigaks oli pikka aega Riia ordulinnus, seejärel asus ordumeister Võnnusse. Ordu ala jagunes komtuur- ja foogtkodadeks. Esialgu peeti komtuure foogtidest tähtsamaiks, kuid ajapikku see vahe kadus. Liivi Ordu alal oli 15 komtuurkoda, neist 5 Eestis: Viljandi, Pärnu, Lihula, Kursi ja Tallinna.
Foogtkonnad Eesti alal olid: Paide, Toolse, Narva, Vasknarva, Põltsamaa, Karksi, Pöide ja Maasilinna. Ordu majanduselu juhtisid linnuste ja losside majandusülemad, laekurid, veski- ja köögimeistrid ning teised sarnased ametimehed.
Liivi sõda (1558-1583). Sõja peamiseks ajendiks ja ettekäändeks oli „Tartu maksu“ maksmata jätmine Vene tsaarile. Tegelik sõja põhjus oli hoopis oma võimu ja maaalade suurendamise eesmärk. 22 jaanuaril 1558 tungisid Vene väed Tartu piiskopkonda. See lühiajaline sõjakäik oli rohkem hirmutamiseks. Vastulöök jäi andmata, sest maahärrad mõtlesid vaid oma valdustele ja ordumeister Fürstenbergil ei õnnestunud vajalikku väge kokku koguda.
Peale esialgset sõjakäiku saadeti ordumeistrile kiri, et kui raha ära makstakse, siis saab rahu. Raha aga kokku ei saadud ja rahu ei tulnud.
|
