Teadmistepõhine ühiskond, teadmistepõhine riigivalitsemine
Loe Mati Heidmetsa teksti "Teadmistepõhine ühiskond, teadmistepõhine riigivalitsemine" põhjal koostatud referaati ja kasutada saadud teadmisi praktilise ülesande lahendamisel.
Euroopa Nõukogu tippkohtumisel (Lissabonis 2000.a.) püstitati eesmärk, mille kohaselt tuleb 2010. aastaks meie mandril luua maailma kõige dünaamilisem ja konkurentsivõimelisem teadmistepõhine (knowlegde based) majandus ja ühiskond. Sellise eesmärgiasetusega seati teadmistepõhisus Euroopa poliitilise elu keskmesse.
M.Heidmetsa esimene mõtteviis (arusaam) teadmistepõhise ühiskonna arendamiseks.
Õigete (teadmistepõhiste) elualade/prioriteetide valik kiirendab arengut ning võib viia ühiskonna ja majanduselu seisundisse, mida tähistab vormel knowledge-based.
Lissaboni tippkohtumine pakkus välja ka eelisarendatavad tegevusvaldkonnad/elualad teadmistepõhise Euroopa ülesehitamiseks ja need on:
- infoühiskond kõigile;
- Euroopa ühtse uuringu- ja innovatsioonisüsteemi loomine;
- innovatsioonisõbralik majanduskeskkond;
- avatud siseturg;
- kapitali barjäärideta ja läbipaistev liikumine;
- koordineeritud makromajanduslik poliitika;
- haridussüsteem teadmusühiskonna teenistusse;
- aktiivse tööhõivepoliitika kaudu eurooplastele rohkem ja paremaid töökohti;
- sotsiaalkindlustuse moderniseerimine;
- sotsiaalse kaasatuse suurendamine.
Siit ka järeldus: lõppdokumendi ülesehitus on selgelt valdkonnapõhine.
Vabariigi Valitsuse strateegiadokument "Eesti edu 2014" on püstitanud ambitsioonika eesmärgi: kindlustada konkurentsivõimelise majanduse ja teadmistepõhise ühiskonna kaudu Eesti pikaajaline, jätkusuutlik ja inimesekeskne majanduslik ning riiklik areng, mis muuhulgas väljendub sisemajanduse kogutoodangu kahekordistumises aastaks 2014.
Ka dokumendis „Eesti edu 2014“ loodetakse eduteguritele rõhudes arengut kiirendada:
- pädev ja paindlik töötaja;
- ettevõtlust soosiv majanduskeskkond;
- teadus, tehnoloogia ja innovatsioon;
- infoühiskond kõigile;
- inimsõbralik elukeskkond, terve inimene.
Strateegia "Säästev Eesti 21 (SE 21) kannab mõtteviisi kuidas teadmuspõhist ühiskonda arendada.
See on M. Heidmetsa teine arusaam teadmuspõhise ühiskonda arendamiseks.
SE21 pakub Eesti riigi ja ühiskonna arendamise põhisuunad aastani 2030, sihiga ühendada üleilmsest konkurentsist tulenevad edukusenõuded säästva arengu põhimõtete ja Eesti traditsiooniliste väärtuste säilimisega. Fookuses on Eesti jätkusuutlikkus, põhiülesanne on vastata küsimusele, mis aitab tagada Eesti ühiskonna ja riigi püsimise ning edukuse pikema aja (30 aasta) jooksul.
Teise arusaama kohaselt ei saa teadmistepõhist ühiskonda/majanduselu taandada aktsioonidele ega võtmevaldkondadele.
Teadmuspõhine ühiskond on omamoodi terviklik ühiskonnakorralduse tüüp. Selle põhitunnus on selged eesmärgiasetused nii kogu ühiskonna kui ka iga allstruktuuri tasandil ning teadmistest lähtuv ja kooskõlastatud tegutsemine püstitatud eesmärkide saavutamiseks.
Kõrvuti n-ö tarkuse laialdasema kasutamisega on see kindel väärtusmaailm, kus tähtsustatakse ratsionaalsust, kaasamist, dialoogi, aga ka iseseisvust ning iga subjekti sõltumatut ja kriitilist mõtlemist.
Just sellisest arusaamast lähtudes kasutab SE 21 knowledge based eestikeelse vastena teadmusühiskonda, üritades rõhutada, et tegu pole lihtsalt knowledge'iga, vaid ka teadmist elu keskmesse asetavate väärtuste ja hoiakutega.
Selle arusaama kohaselt on teadmusühiskonna keskne tunnusjoon viis, kuidas ühiskonnas otsused kujunevad.
Teadmusühiskonnast rääkides loetakse üles mitte eelisarendatavad eluvaldkonnad, vaid otsustamise iseärasused ja selleks vajalikud pädevused,mis kehtivad suvalise eluvaldkonna kohta. Jutt käib tavaliselt järgmistest asjadest:
- strateegilise arengukavandamise saamine keskseks juhtimisinstrumendiks nii riigi kui ka organisatsiooni tasandil;
- riigivalitsemises ja kogu ühiskonnas toimuva otsustusprotsessi muutumine/nihkumine huvipõhisest teadmistepõhiseks sihiasetusega: kooskõla leidmine eri osapoolte huvide ja arusaamiste vahel;
- õppiva organisatsiooni põhimõtete juurdumine nii era- kui ka avalikus sektoris;
- haridusfookuse nihkumine nn õigete faktide omandamiselt õpioskuste, elukestva õppe ja sotsiaalsete pädevuste tähtsustamisele.
Kui esimese mõtteviisi kohaselt tuleb üles leida õiged nupud, millele vajutada, siis teise arusaama järgi tuleb kõikidele nuppudele vajutada targalt ja kaalutletult.
Loomulikult on uue otsustuskultuuri suunas liikumine (nagu iga kultuurimuutus) samm-sammuline ja aeganõudev ettevõtmine.
Riik on teadmusühiskonna kavandamise ja realiseerimise üks (ja sugugi mitte ainus) osapool. Teadmuspõhise ühiskonna enesejuhtimise vahend on strateegiakujundus (eri osapoolte kokkulepitud eesmärgiasetused, tegevuskava eesmärkide realiseerimiseks, mehhanismid protsesside jälgimiseks ja korrigeerimiseks).
Peamine erinevus iseregulatsioonist on püüd teadmistele ja jagatud ühiskondlikule kogemusele tuginedes arengut ette näha ning käivitada selle põhjal tagasiside ja korrektsioonimehhanismid.
Teadmuspõhise ühiskonna erinevuseks konservatiivsest arenguteest peetakse aga rõhutatud avatust ning tugevalt detsentraliseeritud otsustusmehhanismi.
Piltlikult öeldes võiks see olla ühiskonnamudel, mis suudab võtta kasutusse tänasest mitu korda enam kollektiivset mõistust ning kus tunduvalt rohkem aega ja jõudu läheb otsuste ja tegevuste ettevalmistamisele, mitte nende tagajärgede silumisele.
Eesti-taolisele väikeriigile, kellel puuduvad vahendid ennast jõu abil realiseerida, võiks olla edu saavutamise võimalus teadmistepõhine ühiskonnamudel.
Selle suunas liikumine on paratamatult pikaajaline protsess, mille käigus tuleb kujundada nii teadmusjuhtimiseks vajalik institutsionaalne alus kui ka toimimiseks piisav pädevus.
Eesti praegune elupraktika on teadmusühiskonna põhimõtetest suhteliselt kaugel.
Selles suunas liikumine ei toimu iseenesest, selleks on vaja pingutust.
"Säästev Eesti 21" toob välja kolm pingutuse suunda:
- institutsionaalse aluse loomine arengu strateegiliseks kavandamiseks;
- otsustusprotsessi kujundamine teadmistepõhiseks;
- võimekuse suurendamine teadmusühiskonnana toimimiseks.
Kaks esimest suunda on otseselt seotud riigivalitsemisega, pakkudes välja viise ja vorme.
Teadmistepõhisest valitsemisest saame rääkida siis, kui teadmusjuhtimise ja õppiva organisatsiooni põhimõtete järgmine on saanud tavaliseks praktikaks nii riigi- kui ka avaliku ja kolmanda sektori organisatsioonides.
Elementaarsed asjad, nagu oma tegevuse eesmärgistamine ning tagasiside ja eneseanalüüsi kaudu juhtimine/korrigeerimine, peaksid kujunema heaks juhtimistavaks ning kõigi, sealhulgas avaliku sektori organisatsioonide tegevuse hindamise oluliseks meetodiks.
Tegelikult peaks nn strateegiline elukavandamine jõudma iga inimese ja pere tasandile, mis tähendab pikemaajaliste eluplaanide väärtustamist, vahendite kavandamist ning sihipärast tuleviku kujundamist. See hakkab Eestis juurduma.
Teadmusühiskonna mudel saab toimida üksnes keskkonnas, kus on kriitiline hulk sarnases võtmes mõtlevaid ja uutes oludes pädevaid inimesi.
Kõrvuti institutsionaalse edenemise ja otsustuskultuuri muutumisega on Eestile hädavajalik ka meie üldise võimekuse suurendamine teadmusühiskonnana toimimiseks.
Lissaboni lõppdokumendis on eraldi rõhutamist leidnud eesmärk, mille kohaselt eurooplastel tuleb omandada nn uued alusteadmised (new basic skills), et edukalt teadmusühiskonnas hakkama saada. Riigipead osutasid järgmistele oskustele: uusima info- ja kommunikatsioonitehnoloogia tundmine, tehnoloogiliste uuenduste kasutusoskused, mitme võõrkeele oskus, ettevõtluse alused, kommunikatiivsed ja sotsiaalsed oskused jms.
Teadmusühiskonnas oodatud pädevuste kujundamine algab põhikoolist. Teadmusühiskonna õppekavad peaksid olema suunatud uues keskkonnas vajalike pädevuste omandamisele: digitaalne kirjaoskus, keelteoskus, ettevõtluspädevused, juhtimis- ja koostööoskused, kriitiline mõtlemine, tegevuse strateegiline kavandamine, riskijuhtimine.
Kindlasti peaks teadmusühiskonna dimensioon saama keskseks 21. sajandi haridus-programmis.
Oluline on Eesti hariduse rahvusvahelistumine. Miljoniline rahvas saab oma noori edukalt harida ainult tihedas koostöös maailmaga. Paljudes hariduse sisu ja korralduse küsimustes võiksime malli võtta lähinaabritelt.Soome haridussüsteemi peetakse maailma üheks tublimaks, seda näitavad ka rahvusvahelised võrdlusuuringud
Elukestev õpe
Kõigil vanuse- ja sissetulekurühmadel, ka erivajadustega inimestel, rahvusvähemustel, tegelikult kõigil Eesti inimestel peab olema võimalus end teadmus-ühiskonda sisse õppida kasutades erinevaid õppevorme (täiendus- ja ümberõpe).
Õpetajal on uus ja tunduvalt laienenud roll (mentor, partner, arengu toetaja, õpioskuste kujundaja) ning sellest lähtudes ka õpetaja tööd väärtustada.
Pingutus teadmusühiskonna institutsionaalse aluse loomiseks, samuti otsustuskujunduse edendamiseks ning meie võimekuse suurendamiseks võiks Eestit lähendada ideaalile, millest teadmusühiskonna eestkõnelejad räägivad.
Erinevalt laialt levinud arusaamast ei ole teadmusühiskond mitte tehnoloogilise, vaid sotsiaalse uuenduse projekt.
Selle realiseerimine sõltub ennekõike meie mõtlemisest, arusaamadest, võimest iseend kriitiliselt kõrvalt vaadata ning peeglist nähtu põhjal sihte seada ja koostööd teha.
Teadmusühiskond kui kultuurinihe ootab eestvedajaid ja kriitilist massi uue mõtteviisiga inimesi.
Teadmusühiskonna kontsept on väikeriigi jaoks sõbralik mõtteviis. Vähemalt teoorias peaks väikesel olema suurega võrreldes tunduvalt lihtsam ennast kõrvalt vaadata, ühistes sihtides kokku leppida, aga ka oma toimetamisi aeg-ajalt korrigeerida.
| 
