Eneseavamise tõkked

Ühiskonna seisukohalt ei peeta viisakaks endast palju rääkida, või avaldada oma tundeid ja vajadusi väljaspool pereringi.  Sageli hoitakse oma tundeid vaka all ka kartusest saada naerualuseks, kartes mittemõistmist ja vääritimõistmist, klatši hirmust jne. Kui ütlete enda kohta midagi positiivset, võidakse teid pidada kiidukukeks. Võib olla aga kardate saada enda kohta liiga palju teada, kardate tõtt, pistate vabatahtlikult pea tulle vms.

Mõned inimesed lihtsalt on väljapoole pööratud kui teised. Nende avatud mina on keskmisest suurem.  Kuid oma osa selles avatuses mängib ka tuju, aeg ja koht, kellega räägite jne. Tavaliselt ollakse avatum pereliikmetega, lähedaste sõpradega. Samas aga räägitakse nende seltsis riietumisest, toidust, kultuurist, kuid tavaliselt mitte seksist, selle eelistustest.

Normaalne eneseavamine on tasakaalu küsimus- millal midagi kellelegi rääkida. Kui muutute liiga avatuks, olete lobamokk. Kui olete liiga väike,  olete  kinnine ja salalik. Kui teie pime mina on liiga suur, pole teil aimugi, millisena maailmale paistate. Hoiduge äärmustest!