Mina tasandid ehk ego-staadiumid
Täiskasvanuna on
meil olemas 3 potentsiaalset ego-staadiumit – Lapse, Vanema ja Täisealise staadiumid. See tähendab, et aeg-ajalt
me võime käituda nagu laps, võime käituda täiskasvanuna ja võime sisse võtta
vanema positsiooni.
Lapse
staadiumSiia kuuluvad meie mitmesugused mälestused ja kogemused lapsepõlvest ja
me oleme võimelised neid tänapäeval uuesti kogema. Lapse staadium jaotatakse omakorda 3-ks:
- Kohanenud
laps on selline, kes kohandab end vastavalt normidele ja reeglitele ja
püüab olla emale ja isale meelepärane. Nendel lastel tekib teatav hirm
jääda isolatsiooni, hirm selle ees, et neid eiratakse ja vanemas eas on
neil vajadus tunnustuse järele, et teised kinnitaksid nende eksistentsi.
- Spontaanne
laps kasvab välja samuti paituste saamise vajaduste alusel. Näiteks
kui lapse vanemad on sellised, kes panevad last tähele vaid siis kui laps
midagi teeb. Vanemad hakkavad last tähele panema tänu tema
mässumeelsusele. Nad võivad teda paitada aga võivad teda ka lüüa,
karistada. Kui vanemad muutuvad karistavateks, siis need on negatiivsed
paitused.
- Loomulik laps on selline, kellelt pole nõutud
vanematelt paituse saamiseks hea laps olemist, vaid vanemad on tema suhtes
tundeid ilmutanud ja paitusi jaganud ka niisama. Täiskasvanuna kujuneb
temast välja täiesti normaalne, iseseisev inimene, kellel on kõrge
enesehinnang, kellele meeldivad teised inimesed, ta on iseseisev ja suudab
kujundada normaalseid suhteid.
Vanema tasandSelle oleme saanud samuti
lapsepõlves. See peegeldab meiepoolset vanemate väärtuste omandamist. Vanema
tasandil on samuti mitu aspekti:
- Kontrolliv
Vanem ― see, kes loeb moraali ja jagab nõuandeid. See on meie seesmine
vahikoer, kes meid kritiseerib ja süüdistab. Teda on liiga palju sotsialiseeritud, kujundatud vastavalt
teiste tahtele. Seetõttu võtab see
inimene enamasti kõiki asju liiga tõsiselt, ta ei ole võimeline
lõõgastuma ja ei oska lõbutseda. Tal puudub ka huumorimeel.
- Hoolitsev
Vanem ― tema funktsiooniks on paituste jagamine. See kiitus või paitus
võib olla suunatud mõnikord ka sissepoole, kui ta kiidab iseennast. Nt kui
ta ütleb endale, et ta on midagi hästi teinud. Ta hoolitseb pidevalt teiste
heaolu eest, olgu need siis täiskasvanud või lapsed ja teeb ise midagi
vastu nõudmata. Juhtlauseks olgu see, et ma paitan sind, kuna mul le
meeldib näha, et sul on hea olla. Selline hästiarenenud Hoolitsev Vanem on
aga terve isiksuse üks olulisi komponente.
Täisealised
tasand
See tasand on nagu inimese arvuti. Tema funktsiooniks on planeerida,
käituda ratsionaalselt ja ta võtab pidevalt arvesse reaalsust. Tas endas ei ole
peidus emotsioone ja seetõttu on sellelt tasandilt lähtuv suhtlemine kainelt
arvestatav ja ratsionaalne. Tegemist on omamoodi jäämäega meie sees. Täisealise
tasandit ei tohi segi ajada täiskasvanuks olemisega. See tasand hakkab arenema
lapsepõlves, aga ka näiteks 5-aastane laps on võimeline ajama kohati sellist
juttu, mis lähtub sellelt täisealise tasandilt.
Täiskasvanud
inimesel võivad olla sellised ego kombinatsioonid. Kus üks domineeriv tasand on
teise poolt nakatatud. Näiteks see inimene, kelle täiskasvanu tasand on nakatanud
Lapse tasandi poolt käitub impulsiivselt, isekalt ja kohatult teatavates
sotsiaalsetes situatsioonides.
On võimalik ka kahepoolne
nakatamine, nt kui Täisealise tasand on nakatatud nii Lapse kui Vanema
tasandi poolt, siis see inimene on nagu täistuubitud mitmete tema elus olnud
autoriteetide arusaamu, samas teeb ta aga oma otsuseid emotsioonide alusel,
lähtuvalt Lapse tasandist. Mõnikord võivad esineda ka blokeeringud.
Hullem blokeering on selline, kus Vanemlik tasand on blokeeritud täisealise
tasandist ja kus inimese täisealise tasand on oluliselt nakatatud Lapse tasandi
poolt. Sel juhul hakkab see inimene teistega manipuleerima ja ainult oma soove
taga ajama.
Kolmas võimalus
tekib juhul kui eksisteerib kaks psühholoogilist barjääri, üks Vanema ja
Täisealise vahel ha teine Lapse ja Täisealise vahel. Sellisel juhul see
Täisealise tasand ei toimi üldse. Inimene on kas Vanema ego staadiumis või siis
Lapse ego staadiumis. See inimene ei suuda nagu enam ratsionaalselt mõelda ja
ta ei ole enamasti orienteeritud reaalsuse poole. Neid inimesi nimetatakse
tavaliselt hulludeks, põrunuteks jne…
|