Kõne esitamine

Kuulaja seisukohalt on väga oluline, kas kõne esitatakse peast, kasutatakse märksõnu või loetakse sõna-sõnalt maha.

• Kui kõne esitada peast, on kerge kuulajatega kontakti saavutada ja isikupärasena mõjuda. Kuna aga paljudel kõnelejatel tekib esinemisärevus, võib sellist moodust soovitada siiski vaid lühemate kõnede puhul. Kui midagi ununeb või tekib mõttekramp, pole abimaterjali, millele toetuda.

• Kui kõneleja  kasutab märksõnu, toetab teda kindel struktuur ja alles jääb ka kontakt kuulajatega. Tuleb jälgida, et üleminek kirjutatud tekstilt vabale esinemisele oleks sujuv.

• Valmiskirjutatud kõne ettelugemine on põhjendatud olukordades, kus esmatähtsad on täpsus ning konkreetsus (nt. akadeemilised ettekanded, ametlikud kõned, diplomaatilised sõnavõtud). Tuleb arvestada, et sellist kõnet on raskem jälgida.

Kõnelejal tuleb loobuda kõigest, mis segab kuulajatega kontakti saavutamist. Enne esinemist on oluline kasutatav materjal korrastada ja süstematiseerida. Nii et etteloetav tekst kui ka märksõnad on otstarbekas trükkida suuremas kirjas ja teemalõigud eristada. Kui materjal on korrastamata, tekitab see esinejas ebakindlust ning annab kuulajatele märku pealiskaudsest ettevalmistusest.

Pauside pidamine kõnes aitab rõhutada olulist ning annab kuulajatele võimaluse kaasa mõelda. Kõne mõju sõltub sageli just sellest, kus ja kui pikki pause tehakse. Kiirustav kõneleja mõjub närviliselt, teda on raske jälgida ja niisugune esinemine ei veena.

On otstarbekas arvestada järgnevate suhtluse mõjujõudu suurendavate teguritega:

• elulisus – inimelu kesksete teemadega (nt. elu, surm, lapsed, tervis jms.) seotud probleemid pälvivad alati kuulajate tähelepanu.

• konkreetsus – selget ja täpset teavet on kergem vastu võtta. Selleks nimetatakse näiteks sündmuse täpne aeg ja koht, kasutatakse detailseid kirjeldusi jne.

• reaalsus – tegelikkuses olemasolev ja lähedane paelub rohkem kui võimalik või kujutuslik.

• põnevus – ootamatu ja intrigeeriv teave muudab kuulajad tähelepanelikumaks.

• konfliktsus – vastandamine, võitlus, konkurents jms. köidavad kuulajate tähelepanu.

• omasus – harjumuspärane on omane ja turvaline ning sellele pööratakse alati tähelepanu.

• huumor – heale naljale reageeritakse alati.

Paljudes inimestes põhjustab avalik esinemine ärevust. Kui kerge ärevus aitab inimesel pingelistes olukordades toime tulla, siis liigne ärevus mõjub pärssivalt.

Liigse esinemisärevusega toimetulekuks on kaks põhilist teed:

1. Muuta ärevust tekitavaid mõtteid. Nagu näiteks: «Ma teen ennast lolliks, hakkan värisema. Publik jääb magama või jalutab minema. Inimesed hakkavad naerma...» Kui peas liiguvad sellised mõtted, tuleb endale teadvustada, et publik ei näe ega tea sinu hirme, need on sinu enda välja mõeldud.

Sellisel puhul on kasulik sisendada endale edukat esinemist toetavaid mõtteid: «Publik ei taha minu läbikukkumist, vaid soovib, et esinemine oleks edukas. Mind on palutud rääkima, kuna see huvitab publikut. Olen oma ala ekspert.»

Samuti võib mõelda, et ei peeta tähtsat kõnet, vaid vastatakse lihtsalt küsimustele. Kuulajaid võetakse kui koostööpartnereid ja inimesi, kes suhtuvad teistesse sooja armastusega.

2. Mõjutada oma keha. Liigse esinemisärevuse korral keha reageerib – vallandub adrenaliin, vererõhk tõuseb, lihased kangestuvad, südamelöögid kiirenevad ja inimene hakkab higistama. Selle ennetamiseks ja vältimiseks soovitatakse korralikult ringutada enne esinemist, tehakse pearinge ja kätetõsteid ning lõdvestatakse kõik lihasgrupid. Head on hingamisharjutused,  hingatakse sügavalt, rahulikult ja aeglaselt.

Kujuta ette oma edukat esinemist, huviga kuulavat publikut ja aplodeerimist. Kujutle vahetult enne esinemist meeldivat pilti hetkest, kus olid õnnelik, rahulik, rõõmus ja tundsid end turvaliselt. Lõõgastuda aitab ka kerge kaela ja käte massaaž või mõni füüsiline harjutus.

Enne lavale tulekut hinga sügavalt sisse, suuna pilk üles ja aja selg sirgu.