Esinemispalaviku tekkimispõhjused

Inimene omistab sündmustele - nii erakordsetele kui tavalistele - tähenduse, mis alati ei ole kooskõlas sündmuse tõelise tähendusega. Erakordne, kaugeleulatuva tähtsusega sündmus võib jääda tähelepanematuks kui tähtsusetu ja ümberpöördult - tähtsusetu, tavaline elunäht võib omandada inimese silmis tähenduse, mis sellele nähule tegelikult omane pole. Seega võib ka tähtsusetu asjaolu esile kutsuda tugevaid emotsioone ning elamusi. See kehtib ka esinemise kohta. Esinemise elamus on iga inimese juures isesugune, mistõttu ka tema mõju esinemisele on individuaalne.

Esinemispalavik algab ärevusest ning lõpeb kogu isikut haarava paanilise rahutusega. Esinemispalaviku läbimine on iga inimese juures isesugune. Selle algus võib langeda esinemise otsustamise silmapilgule ja hiljem kasvada proportsionaalselt esinemisaja lähenemisega. Ärevus võib aga tekkida ka mõni minut enne esinemise algust või esinemise momendil. Mõned inimesed elavad aga alati esinemispalaviku vormis, see avaldub nende olmelises suhtlusprotsessis. Lõppeda võib ärevus hulk aega enne esinemist, esinemise alul, mõni tund või päev pärast esinemist ja üldse mitte lõppeda, vaid asenduda uue ärevusega uue esinemise puhul.

Iga ärevust ei saa pidada haiguslikuks. On täiesti loomulik, et suurte esinemiste puhul tunneb inimene teatud ärevust s.o. olukorrast tingitud ärevus. See on stress, mille mõju teatud taseme juures on vaid positiivne, ta tõstab meie saavutusvõimet, sunnib andma endast maksimaalse. See on n.ö. õpilase kontrolltöö eelne stress, mis sunnib intensiivsemalt mõtlema. Ta seab inimese löögivalmis olekusse, mille tulemusena inimene on vaimukam, sädelevam, kaasakiskuvam ning leidlikum. Sellise inimese seltsis tahetakse olla, teda kutsutakse igale poole. Võib öelda, et selline ärevus on vajalik, selle mitte tundmine võib viidata ka sellele, et etteastesse suhtutakse liiga lohakalt, tullakse nö "mütsiga lööma". Esineja, kes suhtleb publikuga nagu elutu massiga, saavutab vastutasuks selle, et ka temasse suhtutakse loiult ning hooletult, mis ülikoolis tähendab sageli lektori langemist raadio või olmemüra tasemele, sest eriti esmakursuslastes puudub sageli viisakus, mis sunniks neid midagi igavat vaikides kuulama.

Üheks levinumaks esinemispalaviku põhjuseks on arvamus, et ettekanne pole piisavalt hästi ette valmistatud ehk et publik seda positiivselt vastu ei võta. Sageli on see põhjustatud ülepakutud enesekriitikast, mille vältimiseks tuleb olla ka enese suhtes objektiivsem või küsida mõne asjatundjast kolleegi arvamust. Paraku on ka juhtumeid, mil esinemispalavik on tingitud objektiivsetest asjaoludest - pole tehtud süsteemset eeltööd ja loodetud hea õnne peale või oldud lihtsalt laisk. Ka niisugustest olukordadest saab välja tulla retoorika vahendeid kasutades, kuid arukas kuulajaskond märkab pettust peagi.

Sageli põhineb esinemispalavik arvamusel, et tervis pole korras. Arvatakse end olevat liialt arglik või närviline inimene, et pidada head ettekannet. Selline, sageli väärarusaam põhineb enese vastandamisel tegelikkuses mitte eksisteerivate ideaalidega. Nii arvatakse, et hea esineja ei tunne kunagi ärevust ega hirmu, sattudes piinlikku olukorda ei tunne etleja häbi ega piinlikkust. Seega kujutatakse ette ilma närvideta inimest, keda paraku ei ole. Nii seabki see õnnetu omale liiga suured eesmärgid - ta leiab, et hea esineja peab olema midagi ebamaist ning ebainimlikku. Siiski on kõik esinejad inimesed, kellele närvid ning hingeelu ongi selleks antud, et nad olukorrale vastavalt reageeriks. Rõõmustavates olukordades tunneb iga normaalne inimene rõõmu, kurvastavais kurbust jne. Samas on ka inimesi, kes tunnetavad seda tõde liiga selgesti, nad kardavad, et ei tunne piinlikkust olukordades, milles seda tunnevad normaalsed inimesed. Neil on piinlik, et nendel ei ole piinlik .

Loomulik on ka algaja ärevus. See on tingitud vilumuse puudumisest, tundmatust keskkonnas vms. ning selle läbipõdemiseta ei sünni professionaali. Ka kogemustega kõnemehed tunnevad mõnikord nö algaja ärevust, näiteks olukordades mil nad esinevad tundmatule publikule või tundmatus keskkonnas. Näiteks pole mitmed tuntud tele- ning raadiomehed, kel seljataga aastakümnete pikkune kogemus kaamera või mikrofoni ees, end ebamugavalt esinedes elavale auditooriumile. Selline ärevus väheneb normaalsete inimeste puhul kogevuste lisandumisel.

On ka esinemispalaviku alaliik, mis kaasneb vaimuhaigustega. Siiski ajavad paljud siin segi põhjus-tagajärg seose ning eksivad pidades end vaimuhaigeks ainuüksi seetõttu, et tunnevad ärevust esinedes. Selline otsimine võib lõppeda eneses olematute haiguste leidmise või hingehädade algete edasiarendamise tulemusena, mistõttu tuleks otsingud usaldada psühholoogist spetsialisti hooleks, et eneses mitte arendada haigusi, mille arvatav leidmine kinnitaks sageli enesehaletsuslikel motiividel alustatud otsinguid. Neurootiline hingelaad on enamasti kujunenud vaimutervishoidlikult ebasoodsas kasvatuslikus keskkonnas esimese viie eluaasta sees, sageli märgitakse otsustavaks ka esimest kolme eluaastat. Närvilisus pole päritav, kuid on pärandatav. Aastates, kus laps pole kogunud küllaldaselt kogemusi elu tõelisusest ja seetõttu ei oma veel täielist arusaamist nähtu ja kuuldu kohta; kus ta juhib end vastavalt neile ekslikele arusaamistele teda ümbritsevast elust kujuneb temast sõltuvalt keskkonnast närviline või rahulik inimene. See on ainus aeg inimese elus, mil tema kujundamine teiste inimeste osalusel on võimalik tema enda aktiivse osavõtuta. Edasised korrektiivid isiksuses on võimalikud üksnes inimese enesearenduse läbi selleks vajadusel spetsialiste kaasates.