Kõne
koostamine
Kõnelemine on suhtlus kahe või enam
inimese vahel sõnalise, aga ka sõnatu keele
(nt. kehakeele) vahendusel. Infot saab edastada ka kirjalikus vormis,
mistõttu tuleb kaaluda, kas kõne pidamine on just selle info edastamiseks parim
viis.
Enne kui teha otsus mingil teemal
avalikult üles astuda, on tarvis selgeks teha, kas kuulajatele on midagi uut
öelda. Edukas suhtlus toimub ainult siis, kui kõneleja suudab arvestada
kuulajatega, kohandada kõne nende ootustele ja vajadustele ning väärtustab
tagasisidet.
Et oma mõtteid teistele
aursaadavalt ja huvitavalt esitada, on tarvis teha palju eeltööd, tunda
kõnekunsti reegleid ning arvestada nendega. Millest ja kuidas kõneleda, sõltub
eelkõige kõne eesmärgist. Edukas kõne pakub vajalikku infot ning täiendab
inimese senist maailmapilti.
Kõne eesmärk võib olla ka teiste
veenmine. Heale kõnele reageerib kuulajaskond elavalt ning lahkub rahulolevana.
Meeldejäävalt esitatud kõnel võib olla sügav mõju nii üksikisikule kui ka kogu
ühiskonnale.
NB! Kes suudab oma mõtteid
mõjuvõimsalt esitada, see suudab ka oma ideid tutvustada ning levitada.
Kõne ettevalmistamisel ja
esitamisel võiks silmas pidada järgnevalt:
- süsteemsus
– teave tuleb esitada struktureeritult ning mõelda, kuidas ka kuulajad saaksid
sellest tuge uue info vastuvõtmisel.
- kontsentreeritus
– keskendumine kõige olulisemale, sest see hõlbustab mõistmist.
- ea- ja
jõukohasus – kuulajate vanuse ja eelneva kogemuse arvestamine, info
edastamine tõusujoones, s.t kergemalt raskemale.
- näitlikustamise
– näidete, pildimaterjali vm kasutamine arusaamise hõlbustamiseks, lisa- ja
jaotustmaterjalide jagamine.
- rakendamine –
uue teabe rakendusvõimaluste tutvustamine.
- kordamine –
olulise, ka keeruka teabe rõhutamine,
kordamine ning ümbersõnastamine.
- osalemine – kuulajate
kaasamine käsitletava probleemi arutellu (küsimuste esitamine, tagasiside),
nende individuaalsuse arvestamine.
- aja
kasutamine – intensiivse
teabeedastuse vahel puhkepauside tegemine, et kuulajad saaksid infot
mõtestada ning lõdvestuda.
|
