Viitamine
1. Sissejuhatus
Teadustöö, sealhulgas õppeotstarbeline uurimistöö rajaneb üldjuhul varem tehtule, teadaolevale või saavutatule, mis on paljude teiste inimeste tööviljaks. Seetõttu on järjepidevuse kindlustamiseks ja teiste inimeste panuse tunnustamiseks saanud kindlaks normiks selge välja ütlemine (viitamine), millistele ja kelle ideedele
toetutakse. Teaduskirjutistes ja -aruannetes (referaadid, artiklid, kursuse- ja diplomitööd jne) väljendatakse teiste ideede, seisukohtade, uurimistulemuste jms kasutamist ning nende autorluse tunnustamist viitamisena.
Teise isiku loodud teadustöö või selle osa avaldamist oma nime all nimetatakse loomevarguseks ehk plagiaadiks. Plagiaadiks võib osutuda ka võõraste lausete, mõtete, ideede või andmete kasutamine ilma korrektse viitamiseta. Et seda ei juhtuks, peab viitamine toimuma viisil, kus lugejale oleks eksimatult mõistetav, millised ideed ja seisukohad kuuluvad esitatava teksti autorile ning millised pärinevad teistelt autoritelt ja/või teistest allikatest.
Töös kasutatud allikatele ja nende autoritele viitamise arusaadavuse kindlustamiseks
on soovitav kasutada läbi proovitud ja end õigustanud viitamissüsteeme. Enam levinud on Ameerika Psühholoogia Assotsiatsiooni (APA) viitamissüsteem.
Kirjalike tööde viitamissüsteemid kehtestavad kindlad nõuded tekstis antava viite sisule ja vormile ning viidatava allika või allikate bibliograafilistele kirjetele. Täiesti lubamatu on põhimõtteliselt erinevate viitamissüsteemide läbisegi kasutamine. APA viitamissüsteemi kohaselt osutab viide tekstis autorile, teose ilmumise aastale ning idee asukohale teoses (leheküljele). Viidatava allika bibliograafiline kirje antakse kirjanduse loetelus.
Allikmaterjalides kajastuvate ideede viitamine toimub kas sõna-sõnalise
Nii ühel kui teisel juhul peab viitamine andma informatsiooni ideede autorite ja allikate kohta.
Järgnev tekst annab põhiteadmisi APA-tüüpi
-
viitamissüsteemis tsiteerimise,
-
refereerimise ning
-
viidatud allikate bibliograafiliste kirjete esitamise kohta eestikeelsete tööde vormistamiseks.
2. Tsiteerimine
Tsiteerimine on originaalteksti võimalikult autentne kajastamine originaalkeeles või tõlkena. Tsiteeritav tekst eraldatakse muust tekstist kas jutumärkidega või muul viisil esile tõstmisega. Jutumärkides esitatakse tavaliselt kuni 4 rida tsiteeritavat teksti. Pikemate tsiteeringute esile tõstmiseks kasutatakse taandatud (1cm), vahel ka vähendatud tähesuurusega teksti. Tsiteeritavale tekstile lisatakse autori nimi või allika nimetus, teose ilmumise aasta ja lehekülje number. Kui tsiteeritavast lausest on osa välja jäetud, tuleb esitamata osa kohale paigutada kolm tähevahega väljajätu punkti (. . .) ja tekstilõigust välja jäetud lause asemele neli punti (. . . .). Kui tsitaati on lisatud selgitavaid märkusi, siis piiritletakse need APA nõuete kohaselt kandiliste sulgudega.
Näited
Lühitsiteering töö autori teksti raames
Häälikuvälte kontseptsiooni on selgelt sõnastanud M. Veske (1879): “Eesti keele ühekordsetel healtel ei ole mitte kaks pitkuse ja kõvaduse järku, nagu muil keelil, vaid
kolm” (lk 3). Võttes need mõtteavaldused kokku, defineeris Estes (1982) intelligentsust ehk kognitiivset võimekust “. . . inimindiviidi kohanduva käitumisena, mis üldjuhul väljendub (suuremas või vähemas ulatuses) probleemsituatsioonide lahendamisena, mida suunavad kognitiivsed protsessid ja operatsioonid” (lk 171).
J. Bruner (1963), ütles: “Iga õppeainet saab mingil intellektuaalselt ausal viisil õpetada
igale lapsele suvalisel arengutasemel” (lk 33).
Kui autori nime ei kasutata tsiteeringut sisaldavas lauses, siis paigutatakse viide autorile, väljaande aastale ja leheküljele tsitaadi lõppu. Tema õppeteooria ütleb, et “. . . iga õppeainet saab mingil intellektuaalselt ausal viisil õpetada igale lapsele suvalisel arengutasemel” (Bruner, 1963, lk 33).
Pikem tsiteering taandatud tekstina
Isegi sellises kitsapiirilises valdkonnas nagu ruumiline mõtlemine toimub areng pika aja vältel ja paralleelselt selle erinevates avaldusvormides. Fisher ja Rose (1999) osutavad, et seetõttu ei esinegi ... mingit ootamatut ümbersündi või muutust 10-aastase lapse abstraktses arusaamises ruumist. See-eest on laste mõtlemises terve rea aastate kestel toimuvaid muutusi, mis rajavad tee opereerimisele ruumi mõistega. Erinevaid valdkondi läbivate mõistete (näiteks ruumi ja muusikat siduvate mõistete) kujunemine on veelgi pikaajalisem. Isegi kõrge intellektiga täiskasvanutel tuleb vaeva näha ja aega kulutada, et omandada abstraktseid mõisteid neile tundmatutes valdkondades, näiteks õppides mitteeukleidilist geomeetriat, uut muusikastiili või närvisüsteemi organisatsiooni (lk 59–60).
3. Refereerimine
Refereerimisel esitakse allikmaterjalis kajastuvaid ideid või seisukohti teksti autori sõnastuses. Sel juhul allikmaterjalist pärinevaid ideid autori tekstist üldiselt ei eraldata, kuid kindlasti osutatakse autori nimi ja allika ilmumise aasta. Refereering sõnastatakse nii, et oleks arusaadav, kus kajastuvad refereeritava autori ideed ning
kus algavad refereerija tõlgendused ja kommentaarid. Kui allikmaterjali autor väljendab töös tsiteeritavat ideed korduvalt või läbivalt, siis viite andmisel üldjuhul teose vastavatele lehekülgedele ei osutata, kui selleks pole spetsiaalset vajadust. Samas seab viite lehekülje osutamata jätmine töö autorile kõrgema vastutuse allikmaterjalist aru saamise ja selle tõlgendamise osas. Seetõttu on õppeotstarbelistes töödes soovitav viidata
kõigile lehekülgedele, kus autor on ideed väljendanud, või siis säilitada märkmed, mille põhjal on originaali autorile omistatud ideed või seisukohavõtud vajadusel tekstist kontrollitavad. Võõrkeelsete allikate viitamisel võib tekkida küsimus, kas tõlgitud tsitaat edastab autentselt originaali autori sõnastust ja on käsitletav tsiteeringuna. Kui oht ebakorrektsuseks (tingituna kultuurilistest erinevustest, tõlkeraskustest jms) on põhjendatud, siis on soovitav loobuda otsesest tsiteerimisest ja pigem otsustada viidatavast allikmaterjalist võetud ideede ja/või informatsiooni refereerimise kasuks.
Näited
Ühekordne refereerimine
Sugugi pole välistatud, et ühel õpetajal on kümme korda üheaastane kogemus ja tema arenguvõimelisemal kolleegil kümneaastane õpetamiskogemus, nagu osutas J. Dewey (1933).
Tihti eksitakse õppimisvajaduse rõhutamisel selle vastu, et positiivse asemel tuuakse esile negatiivne (Good & Brophy, 1997, lk 224).
Refereerimine tekstilõigus
Endel Tulving eristab semantilist ja episoodilist mälu. Semantilises mälus säilitatakse informatsiooni lauselises vormis (tegemist on keelel baseeruva informatsiooni kodeerimise viisiga). Selle mälu talitlus põhineb informatsiooni kodeerimisel mõisteliste alluvussüsteemidena, nende säilitamise ja reprodutseerimisena. Informatsiooni meeldejätmisel toimub selle abstraheerimine ehk vabastamine kontekstuaalsetest ja
situatiivsetest elementidest (Tulving, 1993, lk 67).
4. Autori(te)le ja/või allika(te)le viidete vormistamise põhimõtted
• Kui viidataval allikal on üks või kaks autorit, siis viite vormistamine erilisi raskusi ei valmista (vt näited alajaotustes 2 ja 3). Kui autoreid on rohkem kui kolm, siis tekstisiseses viites harilikult kõiki neid üles ei loeta, vaid tuuakse ära vaid esimese autori nimi ja ülejäänuid tähistatakse lühendiga “jt” .
• Näiteks (Beijaard jt, 2000, lk 753).
• Kahele või enamale sama autori tööle viitamiseks eraldatakse viites väljaandeaastad komadega.
Näide
Õpetajate professionaalse arengu mudel (Berliner, 1987, 1994, 2001) avab . . .
• Kahe või enama autori töödele viitamisel eraldatakse üksikautorite viited semikoolonitega.
Näide
Terve rida autoreid on käsitlenud õpetajaid teadja ja õppijana (vt näiteks Barnett, 1999; Clarke & Hollingsworth, 2002; Connelly & Clandinin, 1999; Conway, 2001; Duckworth, 1986; Fenstermacher, 1994 jt)
• Kui teosel pole osutatud konkreetset autorit, siis viidatakse kas autoreid esindavale organisatsoonile või pealkirja esimese sõnaga. (Eesti . . ., 2005).
Eesti põhi- ja keskhariduse riiklik õppekava. (2005). Tallinn: EV Haridusministeerium
5. Viidatud kirjanduse nimekiri
Viidatud kirjanduse nimekiri lisatakse teadusliku kirjutise lõppu viidatavate allikate bibliograafiliste kirjetena. Bibliograafilises kirjes peab sisalduma kogu vajalik informatsioon viidatud allikate identifitseerimiseks. Kõik allikad, millele on tekstis viidatud, peavad kajastuma kasutatud kirjanduse nimistus ning vastupidi. Bibliograafilised kirjed esitatakse loetelus autorite perekonnanimede alfabeetilises järjestuses.
Kui on vajadus viidata ühe ja sama autori erinevatele töödele, siis järjestatakse bibliograafilised kirjed loetelus tööde avaldamisaasta järgi: varasemad tööd ettepoole ja hilisemad lõpupoole. Ühe ja sama autori ühel aastal avaldatud tööde esinemisel lisatakse aastaarvu järele viites ja bibliograafilises kirjes väike ladina täht, alustades
tähestiku algusest (näiteks 2001a, 2001b jne).
Bibliograafiline kirje koosneb üldjuhul andmetest autori(te) nime (nimede), väljaandmise aasta, teose pealkirja, publitseerimise koha ja kirjastuse kohta. Kirjes esitatud andmed peavad olema ammendavad viidatud allika tuvastamiseks. Elektroonilistele allikatele viitamisel peavad kirjes kajastuma teksti autor ja
pealkiri, võrgulehe külastamise kuupäev ning aadress. Täpsustatud andmeid elektrooniliste allikate viitamise kohta APA süsteemis saab APA publitseerimismanuaali kodulehelt aadressil http://www.apastyle.org/elecref.html.
Järgnevas on toodud sagedamini esinevate allikatüüpide (perioodika, raamatud, aruanne, konverentsimaterjalid, avaldamata tööd, elektrooniline meedia) bibliograafiliste kirjete ülesehituse põhimõtted ja näited. Nende põhjal on tuletatav kirjete ülesehitus ka harvem esinevatele allikatüüpidele, millega võib kokku puutuda õppeotstarbelises uurimistöös.
5.1. Püsiinfokandjal allikate bibliograafiliste kirjete vormistamine
Artikkel perioodilises väljaandes
Kirje ülesehitus: Autor, A., Autor, B., Autor, C. (2001). Artikli pealkiri. Perioodilise väljaande pealkiri, köite number, üksikväljaande number, leheküljed.
Näide
Jaani, J. (2004). Õppekava kogemus õpetab. Haridus, nr 8, lk. 11–14.
Mitteperioodiline väljaanne
Kirje ülesehitus: Autor, A., Autor, B., Autor, C. (2001). Teose pealkiri. Väljaandmiskoht: Kirjastus.
Näide
Põldvere, M. (2003). Saksa keele õppe eesmärgiseade ja sisu areng Eesti üldhariduskoolides 1919–2002. Tallinn: Avita
Avaldamata käsikirjaline materjal
Kirje ülesehitus: Autor, A., Autor, B., Autor, C. (2001). Teose pealkiri. Avaldamata
käsikiri (bakalaureuse, lõpu-, diplomi- magistri- või doktoritöö; aruanne jne) Käsikirja
asukoht.
Näide
Michelson, L. (1999). Eesti kõrghariduse kvaliteedi kindlustamise taotlusi teiste riikide
kogemuste taustal. Avaldamata magistritöö. Tartu Ülikool, Tartu.
Osa mitteperioodilisest väljaandest (ka raamatu peatükk)
Kirje üleehitus: Autor, A., Autor, B., Autor, C. (1999). Peatüki pealkiri. Toimetaja (d), teose pealkiri (teost iseloomustav tekst/üldpealkiri), leheküljed. Väljaandmiskoht:
Kirjastus.
Näide
Karlep, K. (2003). Lugemise ja kirjutamise metoodika kolme välteteooria valguses.
K. Karlepi ja E. Krulli toimetatud, Haridus kõigile 2003, lk. 219–245. Tartu: Tartu
Ülikooli Kirjastus.
5.2. Online allikate bibliograafiliste kirjete vormistamine
Perioodiline väljaanne:
Kirje ülesehitus: Autor, A., Autor, B., Autor, C. (2003). Artikli pealkiri. Perioodilise
väljaande pealkiri, köite number, üksikväljaande number. Külastatuse kuupäev, kuu,
aasta, aadress.
Näide
Buston, K. (1997). NUD*IST in Action: Its use and its Usefulness in a Study of
Chronic Illness in Young People. Sociological Research Online, Vol. 2, No. 3. September
6th, 2004, http://www.socresonline.org.uk/socresonline/2/3/6.html
Online dokument:
Kirje ülesehitus: Autor, A. & Autor, B. (2002). Teksti pealkiri. Külastatuse kuupäev, kuu, aasta, aadress.
Näited
Magistritööde nõuded ja kaitsmise kord TÜ haridusteaduskonna pedagoogika osakonnas.
Lisa nr 1 haridusteaduskonna nõukogu protokollile nr 1-3/HT-15. (2004).
9.septembril 2004, http://www.ut.ee/koolikorraldus/info.html
| 
