Ametikiri ja keel
Hea ametistiil
Ametikeele stiilivärving on neutraalne. Ärge valige sõnu, mis on intensiivsed (ühte heitma}, ebatüüpilised (kokku hakkama), hinnangulised (kokku klopsima) või kitsalt erialalised (okludeeruma), kui on olemas lihtne neutraalne sõna või väljend (ühinema, liituma; liitma).
Hea ametistiili tunnuseks on ka omasõna kasutamine, kuigi võõrsõna on olemas ning tundub nii põnev olevat nooblimalt väljenduda (hea-positiivne; täielik-absoluutne; totaalne). Moodsad lendsõnad (midagi on in või ouf) kuuluvad reeglina ¸argooni ega sobi siia.
Head pole ei pikad ega lühikesed laused - lause pikkus sõltub seotud informatsiooni hulgast. Kui kõrvuti satub mitu lühilauset, tajub lugeja ebamäärast rahutust või närvilisust, pikk lause, üle kolme ja poole rea, pole hästi jälgitav. Siiski ei saa lauseid mehaaniliselt tükeldada (Eesti vajaks psühholoogilise abi süsteemi. Kuhu saaks minna muret kurtma.}.
Vältige lauseid ja fraase, millel pole täpset tähendust (Vanurite elu hooldekodus on rikas.}, stampväljendeid (kohesed meetmed, täna oleme kogunenud kõik siia, argipäevatöö raames], parasiit-ja täitesõnu (muide, tähendab, antud, nimelt, tead).
Kantseliit on bürokraatlik keelekasutus väljaspool selle tegelikku kasutusvaldkonda, ometi ei kaunista järgnevate näidete eeskuju ka ühtegi dokumenti.
-
Nominaalstiil ehk nimisõnalembus on laen vene kantseleikeelest
ja eesti keelele igati võõras (Aktuse algus on... -Aktus algab...;
Koerte kaitsesüstimine toimub... — Koeri süstitakse...}.
-
Üldistavad sõnad konkreetsete asemel (sekundaarse tooraine
ladustamispaik - utiililadu; valmis toode vormistatakse triikrauaga - valmis kleit triigitakse).
Kuidas kõnelda ja kirjutada head ametikeelt?
Eelkõige tuleb meeles pidada keelekasutuse eesmärki. Argikeelt kõneldes arvestame eelkõige suhtluseesmärgi täitmisega; ajakirjanduskeeles kirjeldatakse ühiskonnaelu, informeeritakse, suunatakse ja mõjutatakse lugejaid; ilukirjanduslikus keeles väljendatakse inimeste tundeid ja mõtteid, jutustatakse lugusid, et nende abil kunstile omaste vahenditega lugejaid mõjutada; teaduskeeles kirjeldatakse intellektuaalset eluvaldkonda, edastatakse ja vahendatakse eri teadusalade andmeid. Ametikeeles toimub suhtlus ja infovahetus haldus-ja administratiivalal, ka ametkondade vahel, samuti eraisiku suhtlus ametiasutustega.
Sõnavara ja muud keelelised väljendusvahendid on argikeeles avarad, kuid eelistatakse käsutada lihtsamaid võimalusi, grammatikale ei pöörata suurt tähelepanu, palju on murret, slängi. Ajakirjanduskeele aluseks on kirjakeel nagu ilukirjanduselgi, kuid viimase väljendusvahendid on piiratud vaid kirjaniku kunstiliste taotluste ja lugejate-kuulajate talumisvõimega. Teaduskeel on maksimaalselt loogiline, palju kasutatakse erialateaduslikku terminoloogiat. Ka ametikeel on kirjakeelne, kaalutletud; täpne ja ühetimõistetav, kasutatakse kindla tähendusega stampväljendeid ja -vormeleid.
Teksti ülesehitusele pööratakse argikeeles tähelepanu vaid sedavõrd, kuivõrd tekst tervikuna peab olema mõistetav. Ajakirjanduslik tekst on loogiline, lähtutakse tegelikest sündmustest ja tõsiasjadest. Ilukirjandusliku teksti autorit piiravad vaid tema enda valitud ¸anri reeglid, kuid nende järgimisel on autor vaba. Teadusstiilis pole autoril niisugust vabadust, tekst on loogiline ja järjepidevust taotlev, teose struktuur, liigendus kuni lõikudeni on täpne. Ametistiilis on täpsus veelgi olulisem, küündides kuni kohustuslike tekstiosade, kirjekohtade, -ridade ja sõnadeni, samuti taotletakse loogilisust ja järjepidevust.
Viis, kuidas sama lugu erinevates kõneolukordades räägitakse, võib olla nii erinev, et rääkida võib mitte erinevatest stiilidest, vaid sageli öeldakse, et tegu on erinevate keeltega. Keeled keele sees ehk allkeeled või eri funktsionaalstiilid stiilivõimaluste seas - erinevad on nii kõne eesmärk, väljendusvahendid, suhtlusvahendid kui kasutamiskoht.
Stiil on kõneolukorrale ja eesmärgile vastav keelekasutuse viis; funktsionaalstiili ülesandeks on hõlbustada suhtlemist, teadustamist ja mõjutamist ühetaolises suhtlusvaldkonnas. Ametlikku stiili on üldistavalt nimetatud ka ametikeeleks. Ametikeel kitsamas tähenduses on mingi konkreetse eriala terminoloogia.
Kuidas kõnelda ja kirjutada head ametikeelt?
Eelkõige tuleb meeles pidada keelekasutuse eesmärki. Argikeelt kõneldes arvestame eelkõige suhtluseesmärgi täitmisega; ajakirjanduskeeles kirjeldatakse ühiskonnaelu, informeeritakse, suunatakse ja mõjutatakse lugejaid; ilukirjanduslikus keeles väljendatakse inimeste tundeid ja mõtteid, jutustatakse lugusid, et nende abil kunstile omaste vahenditega lugejaid mõjutada; teaduskeeles kirjeldatakse intellektuaalset eluvaldkonda, edastatakse ja vahendatakse eri teadusalade andmeid. Ametikeeles toimub suhtlus ja infovahetus haldus-ja administratiivalal, ka ametkondade vahel, samuti eraisiku suhtlus ametiasutustega.
Sõnavara ja muud keelelised väljendusvahendid on argikeeles avarad, kuid eelistatakse kasutada lihtsamaid võimalusi, grammatikale ei pöörata suurt tähelepanu, palju on murret, slängi. Ajakirjanduskeele aluseks on kirjakeel nagu ilukirjanduselgi, kuid viimase väljendusvahendid on piiratud vaid kirjaniku kunstiliste taotluste ja lugejate-kuulajate talumisvõimega. Teaduskeel on maksimaalselt loogiline, palju kasutatakse erialateaduslikku terminoloogiat. Ka ametikeel on kirjakeelne, kaalutletud; täpne ja ühetimõistetav, kasutatakse kindla tähendusega stampväljendeid ja -vormeleid.
Teksti ülesehitusele pööratakse argikeeles tähelepanu vaid sedavõrd, kuivõrd tekst tervikuna peab olema mõistetav. Ajakirjanduslik tekst on loogiline, lähtutakse tegelikest sündmustest ja tõsiasjadest. Ilukirjandusliku teksti autorit piiravad vaid tema enda valitud ¸anri reeglid, kuid nende järgimisel on autor vaba. Teadusstiilis pole autoril niisugust vabadust, tekst on loogiline ja järjepidevust taotlev, teose struktuur, liigendus kuni lõikudeni on täpne. Ametistiilis on täpsus veelgi olulisem, küündides kuni kohustuslike tekstiosade, kirjekohtade, -ridade ja sõnadeni, samuti taotletakse loogilisust ja järjepidevust.
Uudise kirjutamine
Uudis on lühike tekst, kus üldarusaadavas keeles ja sõnastuses antakse lugejale-kuulajale värsket teavet. Uudise pikkuseks pole vahel enam kui 60-70 sõna, st et peale sündmuse või nähtuse kir-jelduse sinna muud ei mahu. Kuidas sõnastada tekst nii, et nähtuse mõistmiseks hädavajalik oleks olemas ja selgelt mõistetav? Maailma ajakirjanduses on kasutatav ümberpööratud püramiidi ülesehitus (vt M. Hennoste "Tekstiõpetus", T. Hennoste "Uudise käsiraamat").
Esimeseks lõiguks on juhtlõik (20-30 sõna) sündmuse-nähtuse lühiiseloomustusega: kes, kus, millal, mida tehakse? Tavaliselt eraldatakse see muust trükipildist (suurem, värviline, poolpaks või kursiivkiri, silmatorkav paigutus) ning alustatakse ilma taandreata.
Järgmine tekstiosa vastab kuidas-küsimusele. Uudisel on reeglipäraselt üks teema, seepärast ei järgne mõttearendusi, on vaid enam asjaolusid, taustinfot. Kui väljaande maht võimaldab, lisatakse ka kolmas lõik, kust võib leida viiteid võimalikele arengutele, tsitaadi, hinnangu.
Pealkirjaks soovitatakse aktiivset, öeldisega lühilauset või fraasi, paari sõna. Nime kasutatakse vaid avalikkuses hästi tuntud isiku puhul.
Pressiteade
Sageli on ametnikul raske avalikult esineda, ka omakoostatud kaas-tööd on raske ära saata, sest kirjutaja ei tarvitse oma sõnaseadmise oskuses just veendunud olla. Sellepärast on pressiteate levitamine mugav, kindel ja kiire viis ajakirjandusega suhtlemiseks. Ka ajakirjanikele meeldib pressiteateid saada, sest osa tööd on nende eest siis tehtud.
Pressiteade on uudisväärtusega sõnum, mida te soovite ajakirjanduse kaudu edastada valitud sihtgrupile või -gruppidele. See on koostatud uudise kriteeriume silmas pidades.
Vilumus kujuneb ajapikku, kirjanduslikku annet vaja ei ole, kuid vaja on teada vastust juba varem esitatud küsimustele: miks ma seda kirjutan?, mida tahan saavutada?, kes on auditoorium?, millist reageeringut ootan?, kas infot jätkub?, kas info on õige? Ajakirjanik otsib eelkõige vastuseid küsimustele: kes mida teeb?, kus?, millal?, kuidas?, miks see on tähtis?
Uudis koosneb juhtlõigust, teemaarendusest ja lisamaterjalist. Samamoodi pressiteade, kuid siin on võimalikud nii tavaline juhtlõik (resümee) kui sissejuhatus (huvilugu + tuumlõik). Kindlasti peab olema esile toodud kõige tähtsam uudisväärtuslikum mõte või fakt lihtsas, erksas keeles ning üldistusteta. Hea oleks leida tegevust väljendav ilmekas, aktiivne tegusõna. Juhtlõigu tekstiosa ei tohiks olla pikem kui 25 sõna.
Teemaarenduses järgnevad eraldi lõikudes olulised detailid, mis täpsustavad ja laiendavad põhiinfot. Oluline on teksti neutraalne ja objektiivne stiil - see ei ole ilukirjandus.
Lisamaterjalis esitatakse kontekst, et sõnumit paremini mõista. Taustmaterjaliks sobib sündmuse ajalugu, teised sarnased sündmused, info osalejate kohta; perspektiivi avavad kirjeldatavale sündmusele objektiivselt järgnevad sündmused ja tagajärjed, aga ka subjektiivsed ootused või hinnangud, väärtused.
Materjali korrastamisel tuleb silmas pidada, et ajakirjanik võib tahta materjali lõiguti välja jätta või ümber tõsta, seepärast peaks iga lõik olema omaette tervik. Pealkiri peab väljendama täpselt teksti sisu, et ajakirjanik mõistaks, millest jutt. Kõnekas pealkiri sisaldab aktiivset tegusõna või on hoopis tegusõnata (silt) ega ole pikem kui 45 tähemärki. Pealkirjas ega juhtlõigus ei peaks olema nime, kui tegemist pole eriti tuntud isikuga. Pealkirja on lihtne leida, kui lühendada juhtlõiku tegija ja tegevuseni, lisaks ehk vastus küsimusele kus? või kuidas?
Pressiteade vormistatakse firma blanketile, dokumendi üldplangi nõudeid järgides, plokkstiilis, soovitavalt ühele A4 paberile kirjasuurusega 10-12. Pealkiri ja sissejuhatus (juhtlõik) kirjutatakse poolpaksus kirjas. Kirjutades veeristatakse dokumendi ja pressiteate enese pealkirjad vasakule või keskele, kuupäev vasakule, lõppu märgitakse pressiteate autor, tema ametinimetus ja kontakttelefon.
Ajakirjaniku tööd lihtsustab, kui pressiteade on kiiresti ja lihtsalt loetav, täpne, konkreetne, ilma sõrenduste, allajoonimiste ja lühenditeta. Pärast pressiteate valmiskirjutamist laske see läbi lugeda mõnel kõrvalseisjal, tema pilk on vigade ja ebatäpsuste leidmisel teravam.
Pressiteade saatke laiali e-posti, faksi, posti teel või viige ise paar päeva enne kajastatava sündmuse toimumist kohale. Helistage kindlasti üle ja küsige, kas valdkonnaga tegelev ajakirjanik on teie teate kätte saanud, kas ta vajab lisateavet, kas ta mõistab, kui oluline on toimuv. Muidugi olge ka ise pressiteatele märgitud telefoni läheduses.
Kindlasti saatke oma pressiteade uudisteagentuuridele (nt BNS) - nende kaudu jõuab teie sõnum kõigi väljaanneteni. Ärge unustage sihtauditooriumi!
Kui korraldate pressiürituse (-konverentsi, vastuvõtu) või ootate oma üritusele ajakirjanikke, saatke neile parem kutse - pressiteade toob info kätte ja üritusele enam ei tulda. Parem jagage pressiteated või infomapid laiali kohapeal, ainult pressiteade saatke aga siis, kui üritus on mõeldud vaid asjaomastele isikutele.
Alammenüü |
