Piirkondade ühtlustatud areng on arengustrateegia “Säästev Eesti 21” üks alleesmärke sidusa ühiskonna saavutamiseks.
Strateegias “Säästev Eesti 21” on toodud regionaalse tasakaalustatuse eesmärk: “Eesti-sisesed regionaalsed erinevused vähenevad, iga Eesti piirkond on leidnud sobiva viisi enda kui elu- ja tööpaiga väärtustamiseks.”
Iga riigi tugevus ja jätkusuutlikkus oleneb sellest, kui elujõulised ja ühtlaselt arenenud on tema piirkonnad ja milline on piirkondade ökoloogiline tasakaal ning seal elavate inimeste heaolu ja konkurentsivõime.
Jätkusuutlikumad on need piirkonnad, asumid ja ettevõtted, mis majanduskasvu ajal koguvad reserve. Jätkusuutlikumad on need piirkonnad, kes investeerivad põhivarasse, tehnoloogiasse ja inimestesse ning nende teadmiste, oskuste ja kogemuste arendamisse. Majandustegevuse intensiivsuse vähenemise, majandussurutise ja -kriisi ajal on suuremate teadmiste ja oskustega töötajad konkurentsi-võimelisemad. Eeldatavalt jääb tööhõive jätkusuutlikes piirkondades ja riikides ka majanduskriisi ajal kõrgeks.
Arrvestades Eesti kõikide valdkondade (sidusa ühiskonna, majandusliku heaolu, kultuuriruumi ja ökoloogilise tasakaalu) kõiki näitajaid, siis näitajate üldarvestuses on maakondade järjestuses eesotsas Harjumaa, Saaremaa ja Tartumaa. Viimasel kohal aga Ida-Virumaa.
Sotsiaalse sidususe näitajate poolest on kõige ees Saare-, Hiiu- ja Järvamaa ning paremusjärjestuse lõpus Ida-Virumaa.
Majandusliku heaolu näitajate poolest oli kõrgeimal kohal Harjumaa, kus enamik majandusnäitajaid olid Eesti parimad. See on ka mõistetav, sest Tallinnasse ja Harjumaale on koondunud suur osa ettevõtetest ja töökohtadest. Samas on Harjumaal aga kõige suurem südame- ja veresoonkonnahaigustesse suremus.
Harjumaale järgnevad majanduslike näitajate põhjal Tartu- ja Saaremaa. Põlvamaa on koos Ida-Viru- ja Järvamaaga viimase kolme hulgas. Enamik Järvamaa majandusliku heaolu näitajatest on näidikulaual punased.
Majandusliku heaolu näitajate kõrge tase aga ei ole kindlustanud Harjumaa jätkusuutlikkust tervikuna. Ökoloogilise tasakaalu näitajate poolest on Harju- ja Ida-Virumaa pingerea lõpus. See ilmestab hästi jätkusuutlikkuse mitmemõõtmelisust: üldiseks heaoluks ei piisa ainult majanduslikust heaolust, kui teistes valdkondades on suuri puudujääke.
Ida-Virumaa ökoloogilisele tasakaalule mõjub negatiivselt põlevkivi kaevandamine ja põlevkivist saadava elektri tootmine. Seetõttu on Ida-Virumaal loodusressursside kasutamise ja õhusaaste näitajad kõige halvemad.
Parimad ökoloogilise tasakaalu näitajad olid Saaremaal, sest seal on väike keskkonnakoormus ja palju inimtegevusest rikkumata loodust.
Kultuuri elujõulisuse näitajate poolest on kõige jätkusuutlikumad Harju-, Tartu-, Hiiu- ja Saaremaa. Kultuurivaldkonna näitajate hulka kuuluvad ka demograafilised näitajad, sest Eesti säästva arengu strateegia järgi sõltub kultuuriruumi elujõulisus kultuurikandjate arvust. Harjumaal on suremuse üldkordaja kõige väiksem, Ida-Virumaal kõige suurem.
Eesti keele rääkimist kajastavate näitajate alusel tulevad piirkondlikud erisused selgelt välja. Muukeelse rahvastiku osatähtsus on kõrgeim Ida-Virumaa maakonnas. Seal räägib emakeelena eesti keelt vaid 18% elanikkonnast. Kui Ida-Viru maakonnas oskas eesti keelt rääkida vaid 22% muukeelsest elanikkonnast, siis Harjumaal oli muukeelse elanikkonna eesti keele oskust Ida-Virumaa omast kaks korda suurem (45%). Kõige suurem oli aga eesti keelt oskavate inimeste osatähtsus muukeelses elanikkonnas Viljandimaal (75%).
Kultuuritöötajate osatähtsus kogu tööhõives on suurim Harjumaal. Samas muuseumiskäikude arvu poolest aga on Harjumaa keskmiste seas. Enim käidi muuseumis saartel ja Lääne-Virumaal, kõige vähem Rapla-, Ida-Viru- ja Võrumaal. Kõige madalamad olid Eesti kultuuriruumi näitajad Ida-Virumaal, kus enamik näitajaid on näidikulaual punased.
