Peale Eesti riigi taasiseseisvumist ning varasemate päästealaste struktuuride reorganiseerimist liideti 1992 aastal endine Tsiviilkaitse staabi baasil reosrganiseeritud Riigi Päästeamet ning Siseministeeriumi Tuletõrjevalitsuse baasil moodustatud Tuletõrjeamet Päästeametiks.
Esimesed aastat asetus põhirõhk reageerivate jõudude lomisele, koolitamisele ning vajaliku varustuse tagamisele. Kui selle alane süsteem hakkas juba toimima lisandusid ülejäänud tänaseks igapäevased tegevussuunad, sh ka ennetustöö.
Uue sajandi alguses hakati ennetustöö valdkonda tähtsustama ning selle valdkonna tekkeks vajaliku aluspinda ette valmistama. Esmalt oli vaja organisatsiooni siseselt teadvustada ennetustöö tähtsust ning rolli igapäevatöös ning teha vajalikke strukturaalseid muudatusi organisatsiooni tasandil.
2005. aastal loodi Päästeametis ennetustöö büroo, mille põhiülensadeks sai päästealase ennetustöö koordineerimine. Praeguseks on sellest kasvanud välja ennetustöö osakond kahe töötajaga ja ennetustöö planeerimise- ja analüüsitalitus ühe töötajaga. Peale päästeasutuste reosrganiseerimist muutus ennetustöö ka regionaalsete päästekeskuste põhitegevusvaldkonnaks. Alates esimesest märtsist 2006 on regionaalsetes päästekeskustes ennetustööga tegelevad struktuuriüksused, mis viivad läbi planeeritud ennetusalaseid tegevusi rgioonis.