• AVALEHT
• PÕHIMÕISTED
• PÕHISISU
  • 1. Lühiajalise kokkusaamise tingimused
  • 2. Lühiajalise kokkusaamise korraldamine
    • 2.1. Loa andmine ja kokkusaamise võimaldamine
    • 2.2. Kokkusaamine eelneva loa olemasolu korral
    • 2.3. Kokkusaamine loa taotlemisega kohapeal
    • 2.4. Kokkusaamise üle järelevalve teostamine
• HARJUTUSED
• ALLIKALOEND

2.1. Loa andmine ja kokkusaamise võimaldamine

Kinnipeetava või kokkusaaja taotlus lühiajalisele kokkusaamisele lubamiseks on taotlus vangla poolt toimingu sooritamiseks. Taotletavaks toiminguks on see, et vangla on reaalselt võimaldanud kinnipeetaval ja kokkusaajal kokku saada. Lühiajalisele kokkusaamisele lubamise menetlus koosneb kahest etapist.

• Esimeses etapis lahendab vangla direktor käskkirjaga küsimuse, kas kokkusaamist taotlevat kinnipeetavat võib taotletaval ajal üldse lubada isikuga, kellega kokkusaamist taotletakse kokkusaamisele. Selles etapis otsustab vangla õiguslikult siduvalt, kas kinnipeetavale on üldse võimalik kokkusaamist lubada (nt kas kinnipeetaval on olnud kuu aja jooksul lühiajaline kokkusaamine (VangS § 24 lg 1) või kinnipeetavale on juba taotluse esitamise ajal karistusena keelatud lühiajaline kokkusaamine (VangS § 63 lg 1 p 2)). Samuti hindab vangla selles etapis ja teeb õiguslikult siduvalt kindlaks, kas kokkusaajat võib lubada kokkusaamisele. Seega on vangla direktori käskkiri eelhaldusaktiks kokkusaamise toimingu sooritamisele, mitte haldusmenetlust lõpetavaks haldusaktiks (HMS  § 43 lg 1 p 1 või lg 2 tähenduses). HMS § 52 lg 1 p 2 kohaselt võib haldusorgan enne asja lõplikku lahendamist teha õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omava asjaolu (eelhaldusakt). Eelkõige tähendab see, et vangla peab loa andmise ajaks olema hinnanud ja õiguslikult siduvalt tuvastanud, et kokkusaaja isiku maine osas ei ole vanglal põhjendatud kahtlusi (kui hiljem tekib vanglal kokkusaaja maine osas põhjendatud kahtlus, võib kokkusaamise luba muuta üksnes HMS § 64—70 haldusakti muutmise ja kehtetuks tunnistamise tingimustel ja korras). Sealjuures on kaitstav nii kinnipeetava kui ka kokkusaaja usaldus haldusakti kehtimajäämise suhtes.

• Teises etapis enam kokkusaamise lubatavust reeglina ei kontrollita, vaid toimub kinnipeetava ja kokkusaaja läbiotsimine, keelatud esemete hoiule võtmine, kokkusaaja joobe tuvastamine jms. Kui kokkusaaja on joobes, keeldub andmast ära kokkusaamisel keelatud esemeid või rikub avalikku korda siis kokkusaajat kokkusaamise ruumi ei lubata ja ta saadetakse vangla territooriumilt ära. Samuti ei võimaldata kinnipeetaval ja kokkusaajal kokkusaamist, kui kinnipeetav keeldub läbiotsimisest - sellisel juhul ei ole vangla ametnikul alust kohustada kinnipeetavat läbiotsimisele alluma või sundida teda selleks, vaid õiguslikuks järelmiks on kokkusaamise ärajäämine. Kui selles etapis peaks tekkima vanglal kahtlus kokkusaaja maine suhtes, siis tuleb algatada kokkusaamise loa käskkirja muutmise haldusmenetlus ning loa muutmise peab otsustama vangla direktor – muud vanglaametnikud ei saa käskkirjaga tuvastatud alustel iseseisvalt kokkusaamist mitte võimaldada.

Näide: Kinnipeetav Indrek Mänd on taotlenud lühiajalise kokkusaamise luba oma ema Liina Mänd'iga. Vangla direktor annabki loa lühiajaliseks kokkusaamiseks. 15.03.2008 kell 15:46 kokkusaamisele saabunud Liina Mänd näib vanglaametnikele kahtlane ning arvatakse, et ta võib olla joobes. Liina Mänd eitab joovet, kuid ei nõua ka meditsiinilist kontrolli. Vangla otsustab Liina Mänd'i kokkusaamisele mitte lubada. Liina Mänd nõuab vastavalt HMS § 108 lg 2 keeldumise kirjalikku põhjendamist, mille kohta vangla saadab mõned päevad hiljem kirja järgmise põhjendusega: "VSKE § 36 lg 1 kohaselt ei lubata kokkusaamisele isikut, kes on ilmsete alkoholi- või narkojoobe nähtudega. VSKE § 36 lg 2 kohaselt on kokkusaajal õigus nõuda, et vangla arst teeks talle joobe tuvastamise meditsiinilise kontrolli, mille tulemus on kokkusaamisele lubamise alus, kuid kokkusaaja ei ole seda ka nõudnud. Kokkusaaja on paljasõnaliselt väitnud, et ta ei ole joobes, kuid ei ole esitanud selle kohta tõendeid." Nädalapäevad hiljem esitab Liina Mänd kohtule kaebuse, milles leiab, et vangla on keeldunud teda kokkusaamisele lubamast alusetult ning nõuab moraalse kahju 10000 krooni ja sõidukulude 347 krooni hüvitamist ja kokkusaamisele lubamist. Kaebusele on lisatud Tartu Ülikooli Kliinikumi arsti joobe meditsiinilise tuvastamise otsus, millega on tõendatud, et 15.03.2008 kell 16:32 Liina Mänd'ilt võetud vereproovi põhjal ei tuvastatud alkoholi ega narkojoovet. Kas vangla toimis õiguspäraselt või eksis kokkusaamise lubatavuse või kokkusaamisele lubamise kontrollimisel?

Kokkusaamise otsustamisele eelneb ka kokkusaamiste planeerimine. Küllaltki oluliselt mõjutavad kinnipeetavate õigust kokkusaamistele nii see, kui palju kokkusaamiste ruume on planeeritud, kui ka see, kui mitmel päeval ja mitme tunni jooksul kokkusaamisi võimaldatakse. Iseenesest ei ole ei ruumide planeerimine ega ka kokkusaamiste aegade määramine veel kinnipeetava kokkusaamise õiguse piiramine ega anna alust väita, et vangla rikub kinnipeetava õigust lühiajalisele kokkusaamisele. Samas kui ruume on ehitatud välja kinnipeetavate hulka arvestades vähe ning kokkusaamisi võimaldatakse ainult paaril päeval nädalas, ei saa vangla õiguspäraselt keelduda lühiajalisele kokkusaamisele lubamisest, põhjendades seda lühiajaliste kokkusaamiste ruumis vaba aja puudumisega. Sellest nähtub, et vangla enam ei korralda lühiajalisi kokkusaamisi, vaid on asunud neid piirama. Sellisel juhul on vangla kohustatud võimaldama lühiajalisi kokkusaamisi rohkematel päevadel pikema aja jooksul või ehitama välja täiendavad kokkusaamiste ruume.

Näide: Mummu Vangla direktori 11.11.2007 käskkirja nr 1-2/12 "Kodukord" p 4.5.2 kohaselt võimaldati kokkusaamisi ainult reedel 16:00—21:00 ja laupäeval 11:00—16:00. Kinnipeetavate taotlused jäeti sageli rahuldamata põhjusel, et kokkusaamiste ruumis ei olnud vabu kohti. Kinnipeetavad olid korduvalt pöördunud ka märgukirjadega vangla direktori ja Justiitsministeeriumi poole ettepanekuga, et lühiajalisi kokkusaamis võimaldataks ka pühapäeval ja kogu reedese päeva jooksul, kuid vangla direktor oli pareerinud väiteid sellega, et vangla on reeglina suutnud võimaldada vähemalt ühe lühiajalise kokkusaamise kinnipeetavale kuus, isegi kui alati ei ole olnud võimalik, et kokkusaamine vältab 3 tundi. Samuti viidati vangla direktori poolt personali puudusele ja sellele, et reedeti peavad kinnipeetavad töötama. Kas vangla korraldab lühiajalisi kokkusaamisi või on asunud neid juba piirama?