Uusaja õigus
Uusaja õiguse periood ulatub 1500—1800. Keskajal peeti seisuste erinevusi ja erinevat kohtlemist peeti loomulikuks, niisamuti kui inimese sündimist konkreetsesse seisusesse, kuid inimesel pidi olema võimalus oma olukorda parandada. Võrdsust vaadeldi kui võimalust saavutada kõrgem positsioon, see ei leppinud pärisorjuse ja päritavate privi-leegidega. Feodaalne kord lõi kõikuma, kuna absoluutse monarhia tugev riik kaitses ise kodanikke ja sekkus probleemide lahendamisse, samuti oli feo-daalne kord takistuseks majanduse arengule.
Uusajal tekkiski industrialiseerimise ja valgustusfilosoofia toel uus õigusfi-losoofia. Loomuõigus muutus maisemaks ning avaldus ühiskondliku lepingu õpetuses (Hobbs, Lock, Rousseau). Hobbsi jaoks oli ühiskondlik leping lõp-lik rahva valitsejale allaheitmine. Lock seevastu arvas, et ühiskondliku le-pinguga pole rahvas andnud valitsejale rohkem võimu, kui vajalik riigikait-seks ja põhiõiguste tagamiseks. Rousseau leidis, et ühiskondliku lepinguga on üksikisikud allutanud ennast rahva (mitte valitseja) üldisele tahtele, st igas inimeses peituvale huvile ühiskonna toimimiseks. Christian Thomasius (1655—1728) eristas selgelt kiriku õigust ja riiklikku õigust, kui erineid reguleerimissüsteeme. Samuti leidis ta, et inimene on ratsionaalne olend ning õigus pärineb puhtast inimmõistusest, mitte jumalast ega loodu-sest. Christian Wolff (1679—1754) sisestas õigusliku probleemi geomeetri-lise mudeli järgi koostatud ülemal- ja alamalolevate reeglite süsteemi. Need reeglid põhinesid nagu geomeetriaski mõistete täpsel defineerimisel. Mõiste-te definitsioonidest arendas ta loogiliste järelduste kaudu edasi reeglid (mõistejurisprudents). (Anners,E. 1995:128jj)
This work is licensed under a Creative Commons Attribution-Noncommercial-No Derivative Works 3.0 Unported License.
R.Sults ja S.Põllumäe 25.02.2008
|