Rooma õigus
Rooma õiguse periood ulatub 275 eKr—395/1453. Enne roomlaste ilmumist oli tihedalt asustatud Vahemere piirkonnas kõikide – riikide, hõimude, rahvaste – sõda kõikide vastu. Roomlased oskasid kasu-tada ära hellenistlikke saavutusi ja nende vallutused tõid kaasa õigusloome puhangu. Rooma suutis kaitsta oma kodanikke välisvaenlase vastu, siis Rooma vallutusi allutatute poolt ka laialdaselt aktsepteeriti – Rooma rahu (pax Romana) – ja majandus õitses. Rooma ühiskond jagunes mõisnikkon-naks (patriitsid) ja rahvaks (plebeid). Rooma riigikorraldus koosnes kahest valitavast preetorist (hiljem konsul, keisririigi ajal keisrist), kes olid nii koh-tumõistjad kui vajadusel ka sõjalised juhid, vanemate kogust (Senat) ning üldkoosolekust. Sõjaohu korral võis määrata ametisse kuni kuueks kuuks ainuvalitseja volitustega diktaatori, kuni sõjaohu möödumiseni. 5.saj tekkis tsensori amet - tsensor kontrollis endiste ametnike senatisse vastuvõtmisel nende moraalset palet. Preetori ametiaeg oli üks aasta. Ametisse astudes avaldas ta oma edikti, kus ta avaldas need hagitüübid, mida ta kavatses ra-kendada. Õigusemõistmine toimus kohtuniku ees, poolte juuresolekul, nii et mõlemad pooled said oma seisukoha välja öelda kindlate hagitüüpide ulatu-ses. Tsiviilõigus arenes kiiresti ning lisandus palju lepingutüüpe ja muid tsi-viilõiguse instituute – olulisemad instituudid olid testament ja seltsing, eris-tati vormilisi ja vormivabasid lepinguid. Kriminaalõigus oli mõneti varju-surmas - valitses ettekujutus kannatanud poole isiklikust kättemaksust. Ai-nult riigireetmist ja raskeid usuvastaseid kuritegusid käsitleti ühiskonnavas-tastena. Kui algselt oli karistusõigus eraõiguslikku laadi ning riik tegeles üksnes reetmise ja sakraalsete kuritegudega, siis linnade arenedes tekkisid politseikohtud, kes mõistsid süütamiste, rüüstamiste ja varaste suhtes õigust (reeglina oli karistuseks surmanuhtlus). 2.saj eKr tekkis reetmise jt riigivas-taste kuritegude arutamiseks vandemeestest koosnev kohus. Karistused olid peegeldavad ning viidi täide kannatanu kogukonna poolt. Keisririigi ajal tek-kis võimalus kohtuotsuse peale edasi kaevata. Täidesaatev õigus algselt sisu-liselt puudus ja võlgniku võis võtta vangi ja kindlaksmääratud aja järel, kui kogukond ei olnud võlga tasunud, tappa või müüa orjaks. 330 eKr otsustati, et müüa ega tappa ei tohi, kuid võib kinni pidada võla tasumiseni ning võeti kasutusele pankrotimenetlus.
Suurim Rooma õiguse kodifikatsioon oli Corpus Iuris Civilis (529—534), mis loodi keiser Justinianuse (483—565) valitsemise ajal. CIC koosnes järgmistest osadest: Insitutiones, Digesta, Codex ja Novella. Kodifikatsioonil oli suur mõju õigusele Euroopas; 1453 töötati see ümber käsiraamatuks Hexabiblos, mis jäi Kreekas kehtima kuni 1941 kaasaegse tsiviilkoodeksi vastuvõtmiseni. (Anners,E. 1995:34—74)
This work is licensed under a Creative Commons Attribution-Noncommercial-No Derivative Works 3.0 Unported License.
R.Sults ja S.Põllumäe 25.02.2008
|