Kogukonna õigus
Erik Anners selgitab õiguse teket inimese peamise liikumapaneva jõuga – bioloogilise tahtega ellu jääda – tahtega, mis sisaldab spontaanse valmisoleku kättemaksuks. Kättemaksu valmisolekust kas-vas välja veritasu idee. Kogukond, keda solvati, maksis rünnanud kogukonnale kätte. See võis viia välja kogukondadevaheliste kättemaksuaktsioonideni või isegi avaliku sõja puhkemiseni – vaenuni. Kogukonna risk sattuda vaenu objektiks avaldas inimestele tugevat mõju ja pani hoidma rahu. Veri-tasu võis toimuda ka hõimu sees ühe hõimu liikmete vahel. Samas ei tohtinud hõim end sisetülidega sellisel määral nõrgestada, et see saanuks välisvaenlasele kergeks saagiks. Selleks tuli piirata nii vae-nutegevust hõimu sees, kui ka hoida ära kogukondadevahelist vaenu, kui võimalik. Vaenuküsimuste lahendamist võis otsustada rahvakoosolek, mis koosnes relvakandjatest meestest (hõimumalev), kel-lel oli põhjust leppimiseks mõju avaldada, sest hõim ei tohtinud asjata kaotada sõjakõlbulikke mehi. (Anners,E. 1995:9) Erik Anners jaotab siiski kogukonnad sõdivateks ja mittesõdivateks. Lisaks vae-nutegevusele mõjutasid kogukondi ka elatusvahendite kättesaadavus ja hankimise ohtlikkus. Mitte-sõdivad hõimud esinesid seal, kus rahvatihedus ja kokkupuude erinevate hõimude vahel oli väike ning elatusvahendite hankimine lihtsam ja ohutum. Seevastu raskemates tingimustes, kus elatusva-hendeid nappis ning tuli konkureerida naaberhõimudega, muutusid inimesed agressiivsemaks, kart-matuks ja sõjamaks ja õiguskord karmimaks. (Anners,E. 1995:11)
This work is licensed under a Creative Commons Attribution-Noncommercial-No Derivative Works 3.0 Unported License.
R.Sults ja S.Põllumäe 25.02.2008
|