Keskaja õigus
Keskaja õigus ulatub perioodi 300—1500 pKr. Keskaja äriõigusele on omane kapitali kuhjumine ja rahvusvahelistumine, mäetööstuse ja merenduse areng ning omandiõiguse kaitse tugevdamine (valduse kaitse), ühes uute põllumajandusviiside kasutuselevõtuga (kolme-väljasüsteem, hobuse rautamine ja uued künnivõtted). Seevastu ühiskonna-korralduses domineeris feodaalne õigus. Feodaal valitses vasallide üle mitte avaliku õigusvõimu alusel, vaid eraõiguse alusel. Samas oli feodaal oma va-sallide sõjaline ülem, haldas lääni ning mõistis oma alluvate üle kohut. Kõrgkeskajal ei olnud kuningal mingit võimalust sundida peale üldkehtivat õiguskorda, vaid igas feodaalvalduses tekkis oma õiguskord. Kasutati ülestä-hendusi kohaliku tavaõiguse kohta (nt Eike von Repgow 1230 Sachsenspiegel). Vastukaaluks feodaalidele tekkisid linnad, kes võitlesid en-nast feodaali võimu alt vabaks. Kehtis ütlus "linnaõhk teeb vabaks", st kui inimene oli elanud kindla perioodi (nt 1 aasta) linnas, siis oli ta pärisorjusest prii. (Anners,E. 1995:88—89, 115)
-->FEODAALNE ÕIGUS
-->KANOONILINE ÕIGUS
Feodaalne õigus
Kuna keiserlik sõjavõim, administratsioon ja õiguskord ei suutnud tagada turvalisust, otsiti kaitset mõisniku juures seeläbi, et tema käsutusse anti oma maa, saades see hiljem läänina(precaria) tagasi, või lihtsalt seeläbi, et anti oma isik tema kaitse (commenatio) alla, mille puhul võis juhtuda, et saadi kirjalik lubatud tema elatamiseks, mitte lään. Mõisnikku nimetati vanemaks (senior) ja kaitseotsijat vasalliks (vassus). Vasalli teenistuskohustus oli sõja-väeteenistus, mida nimetatid beneficium (autasustamine). Vasall pidi jääma alamaks kuni oma elu lõpuni, mis hiljem viis pärisorjuse tekkeni. Läänihärral oli õiguslik immuniteet kuninga ja tema ametnike vastu, mis kehtis ka kiriku vara suhtes. Läänihärra omand ei olnud maksustatav. Õigusnormide vajadu-sel arenes välja feodaalne lääniõigus. (Anners,E. 1995:80—82)
Kanooniline õigus
Kanooniline õigus tekkis 12. saj kristlike koguduste kohtumistel vastuvõetud otsustest (canones – juhtnöör), millele hiljem lisandusid paavstivõimu dek-reedid. 1580 koondati kanoonilised reeglid kogusse Corpus Juris Canonici (alates 1918 nimetatud Codex Juris Canonici). 5. saj töötas paavst Gelasius I välja kahe mõõga doktriini – keiser on kiriku poeg, kellele on antud mõõk valitsemaks maistes asjade üle ja mõistmaks õigust maistes asjades (regalis potestas), kuid kirikliku ehk jumaliku õigusemõistmise õigus on antud paavstile ja piiskoppidele (auctoritas sacrata pontifisuim); keisri autoriteet pärines jumalalt ja seetõttu ei võinud ta tegutseda jumaliku korra vastu. Rooma õigust tõlgendati ja muudeti kiriku kasuks, nt pidi kirik testamendis saama ühe poja osa. Kanooniline tsiviilprotsess tunnistas vaid kirjalikke do-kumente – mida pole kirjas, seda pole olemaski. Kriminaalprotsessis pidi paavst Innocentius III korraldusel alates 1215 kohus omal algatusel (ex officio) tõe välja selgitama olemasolevatele faktidele tuginedes. Selleks mää-rati ametisse süüdistaja (promotor), kes pidi hoolitsema kaebuse eest. Süü-distuse esitamiseks piisas kuuldusest. Tõestus pidi põhinema ratsionaalsetel teadmistel, mistõttu keskseks sai tunnistaja ülekuulamine; jumalakohtud ja vandemehed olid keelatud. Algul oli kirik piinamise vastu, kuid ketserilii-kumise mahasurumiseks hakati piinamist kasutama ulatuslikult. Kriminaal-õiguse eesmärk ei olnud hagejale võimaluse andmine kohtu ees oma vastast võita, vaid tähtsaks sai süüdlase riiklik karistamine. (Anners,E. 1995:108—113)
This work is licensed under a Creative Commons Attribution-Noncommercial-No Derivative Works 3.0 Unported License.
R.Sults ja S.Põllumäe 25.02.2008
|