definitsioon

tunnused

eristamise vajadus

1. haldusakt. HMS § 51 lg 1: "Haldusakt on haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt."

antud riigi- või omavalitsuse asutuse poolt (haldusorgan) mõne avaliku ülesande täitmiseks (haldusülesanne) olukorras, kus riik või omavalitsus saab seaduse alusel sundida isikut midagi tegema (avalik-õiguslik suhe) haldusvälise isiku (inimese, eraõigusliku juriidilise isiku) õiguste ja kohustuste tekitamiseks, muutmiseks või lõpetamiseks (reguleerimine)

 - Haldusakt tuleb reeglina vormistada kirjalikult, kuid edasilükkamatuid korraldusi võib anda ka muus vormis (HMS § 55 lg 2).

 - Haldusakt peab olema isikule teatavaks tehtud – st haldusorgan peab hoolitsema selle eest, et isik haldusaktist teada saaks. Haldusaktist tekivad õigused ja kohustused alles siis, kui isik on sellest teada saanud[1].

 - Haldusakt on ühepoolne regulatiivne otsustus ja seega piiratakse sellega alati või reeglina isikute õigusi, sh vaba eneseteostust.

   1.1. üldkorraldus. HMS § 51 lg 2: "Üldkorraldus on haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele."

haldusakt + adressaatide ring on määratud üldiselt või määratlemata, kuid reguleerib konkreetset juhtumit või olukorda, nt konkreetse järve jääle mineku keeld konkreetsel aastal.

 - Üldkorraldus peab vastama kõigile haldusakti tunnustele ning olema konkreetselt põhjendatud. Üldkorraldus on halduskohtus vaidlustatav. Eelkõige tuleb mõelda, kas piisab üldsuse ohust teavitamisest (teavitamistoiming) või tuleb üldsusel midagi keelata või käskida (üldkorraldus).

   2.1. teenistus- ja personalialased korraldused. Teenistusalane käsk või otsustus, mis reguleerib teenistussuhet või teenistuskohustuse täitmist.

erinevalt haldusaktis on teenistus- ja personalialased korraldused suunatud avalikele teenistujatele. Kui mõjutavad teenistuja subjektiivseid õigusi, siis on võrdsustatud haldusaktiga.

 - Teenistusalaseid korraldusi ei saa reeglina vaidlustada, kuid ebaseadusliku teenistusalase korralduse korral on ametnik kohustatud sellest ülemust teavitama ja alles korralduse kirjalikul kordamisel on kohustatud seda täitma (avaliku teenistuse seaduse § 62 lg 2).

 - Teenistuja ei ole kohustatud täitma korraldus, mis kohustab teda toime panema õigusrikkumist (väärtegu, kuritegu).

   1.3. muud haldusorganite vahelised otsustused, mis sarnanevad haldusaktidega võivad vormi poolest olla haldusaktid, kuid sisuliselt ei tekita kellelegi õigusi ega kohustusi.

antakse ühe haldusorgani poolt teisele haldusorganile, mitte füüsilisele või juriidilisele isikule; ei reguleeri käitumist, vaid on korralduslikku laadi.

 - Selliseid vormistuse poolest haldusakte ei pea põhjendama, andma kirjalikult ning neid ei saa vaidlustada.

 - Sellised otsustused ei riku kellegi õigusi, kuid nende täitmisel võib toimuda õiguste ja kohustuste riive; nt politsei kaasamine päästetöödele ei riku kellegi õigusi, kuid seda võib teha politsei õigusvastane tegevus või tegevusetus sündmuskohal.

2. toiming, sh faktiline tegevus, teavitamine, kutse või registreerimine. HMS § 106 lg 1: "Toiming on haldusorgani tegevus, mis ei ole õigusakti andmine ja mida ei sooritata tsiviilõigussuhtes."

ei reguleeri kellegi tegevust, vaid mõjutab seda faktiliselt (nt isikul ei teki kohustust, vaid ta saab ohust ja selle vältimise viisidest teadlikuks), on halduse ühepoolne otsustus haldusülesande täitmisel avalik-õiguslikus suhtes

 - Toimingu kohta ei pea koostama kirjalikku dokumenti, v.a kui seadus selleks kohustab (nt asendustäitmise protokoll) või isik viivitamatult pärast toimingut nõuab (HMS § 108).

 - Enne toimingu sooritamist tuleb isikuid ainult siis ära kuulata, kui toiming võib rikkuda nende õigusi, haldusakti andmisel tuleb reeglina ära kuulata.

 - Isik ei saa esitada toimingu peale vaiet (vt HMS § 71 jj haldusakti peale vaide esitamine), vaid taotluse haldusorganile või kaebuse halduskohtule.

3. haldusleping, sh nii konkreetse üksikjuhtumi lahendamiseks haldusakti asemel sõlmitav leping, kui ka määruse asemel avalik-õigusliku küsimuse lahendamiseks sõlmitav leping

1) üksikjuhtumi lahendamiseks sõlmitav haldusleping vastab kõigile haldusakti tunnustele, v.a see, et haldusleping on mitmepoolne, aga haldusakti annab haldusorgan ühepoolselt;

 - Erinevalt haldusaktist ei saa isik halduslepingut vaidlustada, v.a kui haldusleping on vastuolus seadusega või nõuab isikult süüteo toimepanemist (viimasel juhul või olla tegemist tühise halduslepinguga). Kui isik vaidlustab halduslepingu sätte, ilma milleta ei oleks halduslepingut sõlmitud, võib kohus tühistada halduslepingu tervikuna ja haldusorgan võib anda ühepoolselt haldusakti.

 - Halduslepinguga võib isikule tema nõuolekul panna täiendavaid kohustusi, mis ei tulene otseselt seadusest ja mida haldusorgan seaduse alusel haldusaktiga isikule panna ei saaks. Seda saab teha haldusorgan reeglina vastutasuks soodustuse eest, mille andmiseks haldusorgan ei ole seaduse järgi kohustatud.

 - Kui halduslepingut ei ole vormistatud kirjalikus vormis, siis on haldusleping tühine (samas kui haldusakt oleks samas olukorras kehtiv ja täitmiseks kohustuslik).

2) üldiste küsimuste lahendamiseks sõlmitav haldusleping peab vastama määruse nõuetele, eelkõige volitusnormi osas. Erinevalt määrusest on haldusleping kahepoolne, samas kui määruse annab haldusorgan ühepoolselt.

 - Eelkõige tuleb halduslepingut eristada tsiviilõiguslikust lepingust. Kui tsiviilõiguslik leping võib olla piiratud asutusesiseseks kasutamiseks, siis haldusleping peab olema avaldatud määrusega samas korras ning jõustub kolmandate isikute suhtes avaldamisest (NB! Praktikas seda küll eiratakse ja kohtulahendit selles küsimuses veel ei ole – SP).

 - Kolmandatele isikutele saab halduslepinguga panna kohustusi ja anda õigusi, mille reguleerimise volitus tuleneb otsesõnu seaduses sisalduvast volitusnormist. Lepingu poolte vahel võib leppida kokku täiendavaid õigusi ja kohustusi, mida seadus ei keela ja mis ei ületa haldusorgani pädevust.

4. määrus, st Vabariigi Valitusse, ministri, valla- või linnavolikogu või –valitsuse poolt antav üldisi käitumisreegleid sisaldav õigustloov akt, mitte menetleja määrus kohtu- või süüteomenetluses.

abstraktne õigustloov akt, millega reguleeritakse tulevikus aset leida võivaid juhtumeid üldiselt. Määruse andmise ajal ei ole nõutav, et konkreetselt esineksid reguleeritavad olukorrad või isik vastaks määruses sätestatud tingimustele, vaid piisab pelgalt sellise võimaluse ettenägemisest tulevikus.

NB! Määrust kui õigustloovat akti tuleb rangelt eristada menetleja määrusest kohtu- või süüteomenetluses (vt e-objekti "Lahendid väärteomenetluses")

 - Määrus ei ole tavaline administratiivne otsustus, mis peaks olema ratsionaalselt põhjendatud ja mille faktiline alus peaks olema tõendatud. Määruse kaudu avaldub täidesaatva riigivõimu poliitiline tahe, mille abil konkretiseeritakse seaduses sisalduvaid üldisi õigusnorme.

 - Määrus ei pea ega saagi olla õiguslikult ja faktiliselt põhjendatud (samas tähenduses, mis haldusakt või toiming). Määruses tuleb viidata volitusnormile. Määruse seletuskirjas põhjendtakse üldiselt määruse andmise vajadust ja selgitatakse normide sisu. Läbiviidud uuringud ja analüüsid ei ole faktiline põhjendus.

 - Määrust ei saa isik kohtus vahetult vaidlustada, vaid selleks peab olema isiku suhtes määrust rakendatud. Seega ei märgita määrusesse ka vaidlustamisviidet. Kui kohus leiab, et määruse säte on vastuolus põhiseadusega, siis jätab ta määruse sätte kohaldamata ja edastab Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks