• AVALEHT
• PÕHIMÕISTED
• PÕHISISU
• HARJUTUSED
  • 1. Kaasus
    • LAHENDUS
  • 2. Kaasus
  • 3. Kaasus
  • 4. Kaasus
  • 5. Kaasus
• ALLIKALOEND

LAHENDUS

KarS ega VangS ei reguleeri sõnaselgelt, kas ennetähtaegse vabanemise õigus on ka kinnipeetaval, kes on kord ennetähtaegselt vabanenud ja kelle karistus on uuesti täitmisele pööratud. KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus ennetähtaegse vabastamise otsustamisel kinnipeetava käitumist ja süüdimõistetu isikut ja nendel asjaoludel on tõenäoline, et kohus keeldub kinnipeetava ennetähtaegsest vabastamisest. Ennetähtaegse vabastamise vähene perspektiivikus ei ole materjalide koostamata jätmise ja esitamata jätmise aluseks VangS § 76 lg 1 mõttes. KarS § 76 lg 1 ei välista sõnaselgelt kinnipeetava, kelle karistus on taas pööratud täitmisele, ennetähtaegset vabastamist.

VangS § 76 lg 1 kohaselt edastab vangla kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamiseks pärast kinnipeetava poolt KarS §-s 76 või 77 sätestatud karistusaja ärakandmist kohtule kinnipeetava isikliku toimiku, kriminaalhooldaja arvamuse katseaja ja kinnipeetava suhtes kohaldatavate kohustuste valiku ja nende kohaldamise tähtaja kohta ning kinnipeetava nõusoleku elektroonilise valve kohaldamiseks, kui kinnipeetav soovib enda vabastamist KarS § 76 lg 1 p 1 või lg 2 p 1 alusel. VangS § 76 lg 3 kohaselt edastab vangla kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmisel ennetähtaegse vabastamise materjalid kohtule uuesti kuue kuu möödumisel tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise määruse jõustumisest, kui kohus ei ole sätestanud oma määruses materjalide uuesti esitamise pikemat tähtaega.

Seega võib väita, et ei KarS § 76 ega VangS § 76 grammatilise ega süstemaatilise tõlgendamise tulemusena ei ole võimalik anda selget vastust küsimusele, kas vangla peab esitama kuue kuu möödudes uuesti kinnipeetava, kes on ennetähtaegselt vabastatud, kuid kelle karistus ülejäänud osas on täitmisele pööratud, ennetähtaegse vabastamise materjalid kohtule.

KarS § 76 lg 5 kohaselt pöörab kohus, kui isik katseajal ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi või ei allu elektroonilisele valvele, kandmata jäänud karistuse osa täitmisele. Seadus ei anna kohtule kaalutlusõigus hinnata kontrollnõuete rikkumise olulisust. Sõnakasutusest "kandmata jäänud karistus osa" võib järeldada, et kohus ei saa pöörata täitmisele kandmata jäänud karistuse osa osaliselt. Sellest võiks järeldada, et seadusandja eesmärk on olnud välistada kord ennetähtaegselt vabastatud, ent kontrollnõudeid kasvõi väikeselgi määral rikkunud, kinnipeetava karistuse vähendamist. Sellest võiks järeldada, et selle kinnipeetava ennetähtaegne vabastamine on välistatud ning sellisel juhul puuduks ka põhjus, miks vangla peaks edastama kohtule kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise materjalid. Sama argumendi kasuks räägib ka asjaolu, et karistuse kandmisest ennetähtaegne vabastamine on privileeg või soodustus, mida kasutatakse vaid erandlikel juhtudel nende kinnipeetavate suhtes, kes tõsimeel on allutanud oma käitumise kehtivale õigusele. Ennetähtaegse vabastamise erandlikkusele viitab ka KarS § 76 lg 3 range sõnastus, mis käitumiskontrolli tingimuste rikkumisel kohustab kohut pöörama kandmata jäänud osas karistus täitmisele.

Teise tõlgenduse kasuks räägib asjaolu, et KarS ja VangS ei nimeta sõnaselgelt ennetähtaegse vabastamist välistava asjaoluna seda, et kinnipeetav on varem sama vangistuse raames ennetähtaegselt vabastatud. Vangistus on isiku põhiõigusi väga suurel määral piirav karistus, mistõttu on põhiõiguste kaitse eesmärgiga parimas kooskõlas tõlgendus, mis võimalikult vähe kahjustab isiku põhiõigusi. Kui isiku eksimus käitumiskontrolli nõuete vastu oli väike ning ta on tegelikult oma käitumise allutanud kehtivale õigusele või vähemalt oma võimete, oskuste ja parema arusaama kohaselt püüab õiguspäraselt käituda, siis puudub PS § 11 mõttes vajadus tema õiguste piiramiseks. Sellest lähtekohast peaks kohtul olema võimalus kontrollida, kas jätkuvalt on olemas vajadus isiku kinnipidamiseks. Ka karistuse preventiivsuse seisukohalt võib argumenteerida erinevalt – kui karistus on saavutanud isiku suhtes soovitud eesmärgi, siis eripreventiivses mõttes on see olnud tõhus ja selle jätkamine on põhjendamatu ja võib anda soovitule vastupidise tulemuse; üldpreventiivsest aspektist võib sage ennetähtaegne vabastamine vähendada karistuse heidutavat mõju ning töötada seeläbi karistuse eesmärgile vastu.

Seega ei ole sellel juhtumil ühte selgelt eelistatumat järeldust. Kahe muidu võrdse tõlgenduse korral tuleks eelistada põhiseadusega enam kooskõlas olevat tõlgendust, st sellel juhtumil tõlgendust, mis annab kohtule võimaluse hinnata karistuse täideviimise jätkamise vajalikkust. On ju eelkõige kohtu ülesanne kontrollida, et isikute õigusi ei piirataks ülemäära ega vastuolus põhiseaduse ja seadustega. Pragmaatilisest aspektist võiks vangla lahendada kinnipeetava avalduse selliselt, et valmistada ette ennetähtaegse vabastamise materjalid ja edastada need kohtule, jäädes ootama kohtu seisukohta. Sellega oleks välistatud võimalike kahju hüvitise nõuete esitamise vangla ja riigi vastu. Kinnipeetavale võiks vastata järgmiselt: "Vangla jääb oma varasema seisukoha juurde, et kord ennetähtaegselt vabastatud kinnipeetaval, kelle karistus on pööratud kandmata osas täitmisele, ei ole õigust uuesti ennetähtaegsele vabastamisele. Kuna õigusnormid on selles osas vastuolulised ja neid on erinevalt tõlgendatud, koostab ja edastab vangla Teie kohta ennetähtaegse vabastamise materjalid kohtule. Kohus otsustab, kas Teie ennetähtaegne vabastamine on üldse võimalik ja kas on alust Teid ennetähtaegselt vabastada."