|
Avaliku sektori juhtimist seostatakse mõistega avalik haldus. Haldamine on materiaalsete väärtuste organiseerimine ja hooldamine. Oma põhiolemuselt on avalik haldus laiem mõiste, mis haarab endasse riigi selle ülesannete ja funktsioonidega, mida täidavad erinevad riigiasutused ja institutsioonid, ning võimude lahusust. Avalik juhtimine peaks aitama avalikul haldusel paremini oma eesmärke täita. Avalik sektor on suunatud peamiselt seaduse täitmisele, avalike teenuste pakkumisele ja riiklikule reguleerimisele. Tihtipeale on avalikel organisatsioonidel ebamäärased, mitmemõttelised eesmärgid, mida on raske mõõta ja tihti on eesmärgid ka konfliktsed (põhjustatuna huvigruppide paljususest ja eesmärkidest). Avaliku organisatsiooni tegevust iseloomustab suurem ettevaatus ja väiksem innovatiivsus, samuti on seal rohkem bürokraatiat ja formaalsust. Avalikku sektorit iseloomustab erinevate huvigruppide mitmekesisus. (Valk)
Iga organisatsiooni üheks iseloomulikuks tunnuseks on eesmärk. Planeerimist peetakse juhtimisteoorias oluliseks abivahendiks eesmärkide saavutamisel. Planeerimistegevuse eelduseks on organisatsiooni mission (lühike formuleering või lause, millega organisatsioon tegeleb ja mida ta pakub oma klientidele) ja visiopn (nägemus, kus organisatsioon peaks olema 5, 10 ja 20 aasta pärast). (Valk)
Planeerimine on keskkonna määramatusega toimetuleku protsess, mille käigus määratakse kindlaks organisatsiooni tegevussuunad ja eesmärgid tulevikus (Kreitner 1998). Organiseerimine kui juhtimise funktsioon on jagatud kolmeks: organisatsiooni kavandamine, personalijuhtimine ja infovahetus (Alas, 2001).
Planeerimine annab suuna kõigile teistele juhtimisülesannetele: organisatsiooni kavandamine, personalijuhtimine, infovahetus, eestvedamine ja motiveerimine ning kontrollimine. Planeerimises eristatakse vastavalt kavandatavale ajavahemikule ning juhtimistasandile kolme liiki plaane ning sellest tulenevalt ka juhtimist: pikaajalised ehk strateegilised plaanid, vahepealse kestusega ehk taktikalised plaanid ja lühiajalised ehk operatiivplaanid. (Alas, 2001)
Planeerimisel sõnastatakse eesmärgid ja kehtestatakse mingid tegevused ehk standardid, et oma eesmärke täita. Tegevuste kombineerimine vastavalt olukorrale ongi plaani tegemine. Planeerimise protsess peaks koosnema mitmetest sammudest: eesmärkide seadmine (vastus küsimusele “Kuhu me tahame jõuda”), oma praeguse seisundi kindlaksmääramine (organisatsiooni analüüsimine), stsenaariumi ülesehitamine, mis vastab tuleviku tingimustele (nn musta ja roosa stsenaariumi loomine, mille vahepeale enamasti jääb tegelik tulemus), erinevate tegevusmeetodite analüüsimine ja plaani koostamine eesmärgi saavutamiseks (valitakse parim tee soovitud stsenaariumini jõudmiseks ning koostatakse plaanid töötajatele ja organisatsioonile), plaani elluviimine ja tulemuste hindamine (peale plaani järgi tegutsemist hinnatakse mingi perioodi pärast, kuidas eemärgid täideti). (Valk, 2003)
Päästealal on hetkel kehtivaks planeerimise alusdokumendiks Päästeala arengukava aastateks 2005-2009. Dokument kajastab päästeteenistuse tegevusvaldkondade ja organisatsioonihetkeolukorda (2005), arenguvisooni, eesmärke ja nende saavutamiseks vajalikke tegevusi ning hinnangulisi ressursse aastani 2009. Arengukava oli aluseks päästeteenistuste ümberkorraldamisele ja arendamisele ning käesolevas õppematerjalis on päästeala juhtimist ning eesmärke käsitletud nimetatud dokumendis tõstatatud eesmärkide ja ülesannete alusel lisades juurde hinnangu täidetavusele.
Viited:
Valk, A., 2003, Organisatsioon ja juhtimine avalikus sektoris, , Sisekaitseakadeemia
Alas, R., 2001, Juhtimise alused, Kirjastus “Külim”
Alammenüü
|