Pillimäng
Muusika
on olnud inimeste igapäevaelu lahutamatuks osaks. Pillihelide otstarve võis
olla sõltuvalt olukorrast:
• esteetiline - tehtud eelkõige ilu ja lõbu pärast;
• pragmaatiline - otseselt kasulik, tarvilik;
• maagiline - üleloomulikku mõju avaldav.
Nimetatud
otstarbed segunesid omavahel mitmeti. Torupill ja lõõtspill olid külarahva ühisesse
tantsuringi kutsujaks, kuid torupill saatis ka pulmarituaali olulisi osi.
Alates 19. sajandi lõpust on tasapisi rohkem esile tõusnud pillimuusika
esteetiline külg.
Pillimängijateks olid vanemas rahvatraditsioonis ainult mehed. Naised hakkasid
mängima 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul esialgu peamiselt keelpille:
viiul, kannel, kitarr (Folk, 2012).
Pill
ise on lihtsalt ese, kuid võib olla heliline mänguasi ja nõnda arendada inimese
musikaalsust ning olla tähtis tööriist jahimehe või karjase käes, millest
sõltub jahisaak, või külakarja käekäik, paljudele ka signaalinstrument.
Pillimäng pakub inimesele lõõgastust ja esteetilist naudingut, pill on
eluliselt tähtsate tavandite saatjaks ning tantsumuusika tegemiseks, kuid ka
maagiliste toimingute vahend. Muusikariistad on rahvusvaheliste
kultuurisidemete peegeldajad, sest erinevalt emakeelega tihedalt seotud
rahvalaulust, on muusikariist palju rahvusvahelisema iseloomuga ning võib üsna
hõlpsalt rännata ühelt rahvalt teise juurde.
Alammenüü |
