Tantsud erinevate sihtrühmadele
Seltskonnatants on tantsimine, kui seltskondlik ajaviide ja meelelahutus või
sel eesmärgil tantsitav tants, eritiLääne kultuuriruumi kontekstis (Vikipeedia, 2012).
Tänapäeval on üpris raske öelda, kes peaks olema
see seltskond, kelle tantse seltskonnatantsudeks kutsutakse. Varasemal ajal on
selle sõnaga enamasti silmas peetud ühiskonna kõrgkihtide lõbutsemist. Seltskonnatantsu määratlemiseks
on sageli kasutatud vastandamist rahvatantsuga, mis võiks olla viljakas
lähenemine, kui rahvatantsu mõiste ise poleks tänapäevaks muutunud ülearu laialivalguvaks.
Seltskonnatantsu rahvatantsust eristades on viimase puhul silmas peetud selle
sõna kitsamat tähendust –nähtust, mida viimasel ajal on eesti keeles püütud
hakata kutsuma pärimustantsuks. Ajalooliselt tuntud
seltskonnatantsud on olnud näiteks menuett, kadrill, polonees ja masurka.
Hiljem juba, 1920 – 30 aastatel, läksid Euroopas ja Ameerikas moodi tango,
fokstrott, tšarlston, boston ja simmi (Vikipeedia, 2012).
Tänapäeval tantsitakse seltskonnatantsudena tavaliselt
teatud kindlaid paaristantsu stiile, mis kujunesid enam-vähem praegusel kujul
välja 20. sajandi alguse Inglismaal ja mida Nõukogude perioodil hakati nimetama
peotantsuks (Vikipeedia, 2012). Neist tantsudest kümnes võisteldakse ka võistlustantsus ehk
tantsuspordis. Klassikaliste peotantsudena on levinuimad aga aeglane valss, fokstrott
ja rumba, samuti viini valss, tango, samba ja tša – tša. Võrreldes võistlustantsuga kasutatakse
lihtsamaid samme ja liikumisi. Lisaks võistlustantsudena tantsitavatele
kindlatele standardtantsudele ja Ladina- Ameerika tuntakse seltskonnatantsudena
ka muid nagu salsa, mambo, rock`n`roll ja diskotants.
Seltskonnatantsud Eestis
olid 19. Sajandi lõpuks
lisaks kohalikku päritolu rahvatantsudele tuntuks ja omaseks saanud välismaist
päritolu seltskonnatantsud polka ja valss. Neile lisandusid krakovjakk, reinlender,
tuuste, padespann, padegras, padikaater, aissa, minjoon padipadinöör, kikapuu,
karoobuska, subota, kuhaanuska, vengerka jt. Paljud neist olid moetantsud,
mille populaarsus ja tuntus jäid lühikeseks (Vikipeedia, 2012). Vaata seltskonnatantse: siit
Meelelahutustants ei ole seotud kindlate
kombetalituste, kalendritähtpäevade või muu seesugusega. Rahvatants sisaldab meelelahutuslikku osa, tervikuna on rahvatantsu
mõiste aga laiema sisuga, sest sisaldab endas ka maagilisi, rituaalseid,
akrobaatilisi ja imitatsioontantse, mille kasutusala piirdub teatavate kindlate
situatsioonidega.
Seltskonnatants
on algusest peale olnud tervikuna meelelahutuse teenistuses, ta ei ole seotud
kindlate kombetalituste ega kalendritähtpäevadega, ta on oma olemuselt meelelahutustants. Sellepärast võib ka
rahvatantsu meelelahutuslikku osa käsitleda talupoja seltskonnatantsuna.
Ülesanne on üks ja seesama – teenida inimesi nende lõbutsemishetkedel (Kapper, 2012).
Välismaised tantsu
ajaloo uurijad ja teatmeteosed teevad küllaltki selget vahet seltskonnatantsu
ja rahvatantsu vahel. Seltskonnatantsu on vähemalt Euroopa kontekstis
tavaliselt peetud kõrgklassile, rahvatantsu aga talupoegadele kuuluvaks.
Meelelahutustants
Euroopas on põhiliselt rahvusvaheline nähtus ja järgib rahvusvahelisi moevoole,
kusjuures eri aegadel on suunajaiks, moe diktaatoreiks olnud teatavad keskused.
Seltskonnatants ja meelelahutuslik rahvatants on vähemalt 1400-ndaist aastaist
olnud rahvusvaheliselt levivate moevoolude kujundada. 15.-16. sajandil oli
seltskonnatantsu moekeskuseks Itaalia. Siis tekkisid õukondade juurde ka
elukutselised ja palgalised tantsumeistrid (ballettmeistrid-tantsuõpetajad),
kes õpetasid aadlikke ja õukondlasi tantsima, ühtlasi lõid nad ka uusi
seltskonnatantse, mis siis levisid teistesse õukondadesse, teiste maade
õukondadesse ja sealtkaudu ka lihtrahva hulka. 16. sajandist alates kujunes
seltskonnatantsu moekeskuseks Prantsusmaa. Enamasti lähtusid õukondade tantsumeistrid
uute seltskonnatantsude loomisel rahvatantsust (Kapper, 2012). Vaata meelelahutustantse: siit
Paaristantsud. 20. sajandi alguseks oli Eesti külas
ainuvalitsevaks saanud paaristants:
polka, valss, reinlender, padespann, krakovjakk, vengerka, papiljonipolka jt.
Need tantsud olid popid kogu sajandi I poole kestel. 20. sajandi esimene ja
teine aastakümme raputasid põhjalikult Vene riiki ja tema rahvaid: 1905. aasta
revolutsioon, Esimene maailmasõda, oktoobrirevolutsioon. Rahutud aastad ja
rahutu mood, ka tantsupõrandal.
Need kaks aastakümmet
tõid kaasa suure hulga uusi seltskonnatantse, millest suurem osa eksisteeris
õige lühikest aega ega suutnud rahva hulgas kanda kinnitada: Padegras,
padikaater, padipadinöör, minjoon, polkamasurka, marsspolka, galopp, suboota,
kuhaanuska, karoobuska, kitajanka, aissa, oira, tersaal jt – nende tantsude iga
oli nii lühike, et mõned vanad inimesed mäletavad küll nende nimesid, kuid väga
vähestel on meeles, kuidas neid tantsiti. Aeg oli tantsuderohke, igal hooajal
ilmus uusi tantse kümnete kaupa, kuid vähesed neist jäid püsima (Kapper, 2012).
Niinimetatud „vanadel
seltskonnatantsudel“ on vormiliselt nii mõndagi ühist neile eelneva
ajaloolise kihi pärimustantsudega. Erinevalt 20. sajandil moodi tulnud foksist,
tangost jt tantsitakse neid ringjoonel. Paarilised on omavahel enamasti mingi
võttega ühendatud ja paljudes „vanades seltskonnatantsudes“ esineb veel ka
paari kinnisvõttes pöörlemist – elemendid, mis 20. sajandi teisel poolel
seltskondliku meelelahutusena kasutusele tulevates tantsudes enam kuigi
tavalised ei ole. Niisiis „vanad seltskonnatantsud“ on tõepoolest suhteliselt
vanad 20. või ka 21. sajandi kontekstis, kuid kindlasti ei saa neid pidada
eriti vanaks meelelahutus- ehk seltskonnatantsu ajaloos üldiselt – nt
kontratantsude ja ka paaristantsu (polka ja valsi) hiilgeajaga võrreldes on
tegu ikka pigem uute tantsudega (Kapper, 2012). Vaata "vana seltskonnatantse": siit
Pärimustants on kahtlemata osa
folkloorist – see on tantsuvorm, mis eksisteerib variantidena ja millel puudub
üks kindel fikseeritud kuju. Pärimustantsu võib mõista mingi kogukonna ehk
pärimusrühma tantsimisviisina, mida kujundlikult on nimetatud improvisatsiooniks
traditsiooni piires (kasutades varasemate põlvkondade liikumismustreid või –elemente).
Varieeruvus ja improvisatsioonilisus teeb pärimustantsu erinevaks teisest
rahvatantsuvaldkonna olulisest nähtusest – rahvuslikust lavatantsust ehk
autoritantsudest. Ka ei ole pärimustants tavaliselt mõeldud pealtvaatamiseks.
Pärimustantsu tähtsaks osaks ning tihti eeltingimuseks on elav muusika ning
seejuures tantsijate ja muusikute ühine pärimus. 19. sajandini oli iga
külakogukonna liikme elu loomulikuks osaks muuhulgas ka kohalik pärimustants,
mis vähemalt oma meelelahutuslikus osas oli juba siis suuresti mõjutatud
rahvusvahelistest moevooludest (Kapper, 2012).
Tänases
globaalkülas meeldib meile aga eriti mõelda pärimusest kui kohaliku ja vahest
isegi rahvusliku eripära kandjast, sest see aitab leida pidepunke ning luua
turvatunnet kiiresti muutuvas maailmas. Pärimustants on kuhugi kuulumise märk
ja iseendaks olemise viis. Vaata pärimustantse: siit
Rahvatants - kas see on
see, kui tantsitakse rahvarõivais?
Rahvatants on rahvaloomingu liik, milles
väljendatakse tundeid, mõtteid ja suhtumisi rütmiliste liigutuste ja muutuvate
kehaasendite kaudu. Rahvatants on välja kujunenud seoses rituaalsete
toimingutega. Rahvatantsijad on selleks saanud vähe või mitte mingisugust
väljaõpet. Uued tantsijad õpivad tantsu mitteametlikult, jälgides teisi
tantsijaid ja/või teistelt tantsijatelt saadud õpetuse kaudu. Tavaliselt
esitatakse rahvatantse rahvamuusika või
rahvamuusikast inspireeritud muusika saatel.
Rahvatantsud ei ole loodud esitamiseks laval või publikule, kuigi tänapäeval on paljusid rahvatantse kohandatud
esitamiseks publikule. Rahvatantsudes domineerib rahvapärimus (traditsioon)
uuenduse (innovatsiooni) üle, kuigi rahvatantsud muutuvad ajas nagu kõik
teisedki rahvaloomingu liigid (Vikipeedia, 2012).
Tänapäeval
leidub tantsusid, näiteks hiphop või breiktants, mis on tekkinud ja arenenud spontaanselt, kuid
rahvatantsudeks neid ei peeta. Rahvatantsud peavad olema olulisel määral seotud
rahvatraditsiooniga ning pärinema aegadest, mil eksisteeris selge vastandus lihtrahva
ja ülemklassi tantsude vahel. Siiski on ka hulk ballitantse saanud mõjutusi
rahvatantsust või isegi pärinevad neist otseselt.
Kaasajal on
rahvatants sageli kindla rahvuse või sotsiaalse rühma kultuurilise identiteedi
määraja. Kaugele ulatuv eesti rahvatantsutava oli varajasemal
ajal seotud põhiliselt perekondlike sündmustega nagu näiteks pulmad.
Tänapäevasema sisu ja vormi on eesti rahvatantsule andnud tantsupeod.
Analoogiliselt rahvamuusikaga, kuid
arvestades tantsude kogumise ja uurimise hilisemat algust, kujunes rahvatantsu
mõiste Eestis välja 19.-20. sajandi vahetusel mõjutatuna minevikku suunatud
rahvusromantilisest ideoloogiast, kus tõsteti esile eestlaste kui talurahva pärimust
ja identiteeti. 1892. aastal kirjutab ajakirjanik Georg Eduard Luiga
ajalehes „Olevik“: „Ka Eestlastel
on omad vanad rahva tantsud olemas, /…/ aga kas need tantsud praegu kusagil ka veel elamas on? /…/ rahva tantsud kannavad rahva
laadi ja avaldavad seda tihti selgemine kui mõned muud vanaaja mälestuse märgid. /…/ Suurem osa on muidugi juba kadunud, tantsijad magavad
maamullas, aga siisgi on vanumehi veel olemas, kes ühte ehk teist tantsu
oskavad.“ (Kapper, 2012) Tsiteeritud lõigus võib tähele panna
kaht olulist seisukohta:
- rahvatantsudes peitub midagi rahvale (kui etnilisele
grupile) iseloomulikku ja väärtuslikku;
- rahvatantsud on vanad ja kadumisele määratud, mistõttu
neid tuleb kuidagi püüda alles hoida, näiteks vanadelt inimestelt õppides
ja üles kirjutades.
Soovituslik lisalugemine: Rahvatants.http://www.folk.ee/kultuurilaegas/et/aa_index/rt_rahvatants_ja_tantsupidu Vaata rahvatantsu: siit
Rahvalikud
laulumängud.
Pärimusmuusikaga tutvumine rahvalaulu,
muusikalise liikumise - rahva- ja laulumängude kaudu luuakse kõige vahetum
kontakt muusikalise materjaliga. Laulumängudes ühinevad laul, liikumine, rollimäng
(näitlemine ja miimika). Tore on kasutada ka maske või vastavaid peakatteid. Tegevusaluseks
on kuulamisele, matkimisele ja mälule toetuv meetod, mis on olnud läbi aegade
pärimuskultuuri traditsiooniline õppemeetod.
" Kassi ja hiire mäng" (Pilistvere)
Mängijad on ringis, hiir keskel, kass liigub
väljaspool ringi. Mängijad kõnnivad ja laulavad: Meil on kaval
kassikene, hiirekene, Intsukene,
püüab hiired põllu
pealta, ajab rotid aida pealta,
vesihallid vilja
seesta, küidud külmasta kambrista.
Kass on kaval kargamaie,
hiir on vilgas hüppamaie.
Sõitke, sääred,
põitke, põlved, laske teeda labajalad,
hüppa, hüppa,
hiirekene, karga noppest, kassikene!
Ringisolijad
jäävad seisma ja tõstavad käed üles, kass hakkab hiirt taga ajama. Kui hiir on
kätte saadud, jääb endine hiir kassiks või valitakse uued osalised, mäng algab
uuesti
" Nõelamäng"
(Kuusalu) Kõik
mängijad seisavad ühes kolonnis, teineteise pihast kinni hoides, mängujuht –
Nõelaomanik seisab kolonnis kõige ees, Nõelaotsija on kolonnis viimane.
Laulmise ajal kõiguvad mängijad laulurütmis kohapeal kahele poole. Nõelaomanik /eestlaulja/: Nõtku, nõtku
nõelakene, nõtku nõela silmakene!
Ära kadus nõelakene,
ära nõela silmakene.
Nõel ei kadund tukkudessa,
nõel mul kadus nõeludessa,
õmmeldes udulinada,
paigates vana palakat.
Nõel mul kadus nõmmikusse,
kuldasilma kuusikusse,
hõbesilma õue peale,
terassilma teerajale.
Laulu
viimaste värsside ajal tuleb rea lõpust Nõelaotsija ning jääb lauljate ette
seisma.
Nõelaomanik:
Mis sa otsid?
Nõelaotsija:
Otsin nõela.
Nõelaomanik:
Mis seal nõela silmas oli?
Nõelaotsija:
Üks oli sinist, teine punast, kolmas kullakarvalist. (Võib nimetada ka värve
viimase mängija riietusest)
Nõelaomanik:
Mine otsi meie ahju pealt.
Nõelaotsija
läheb vasakult poolt aeglaselt rivi lõpu poole. Tema möödumisel tõstavad
rivisolijad veidi jalga, küsides: Nõel: Kas see nõel?
Nõelaotsija:
Ei ole see!
Kui otsija
rivi lõpule läheneb, hakkab viimane mängija ümber rivi jooksma. Nõelaotsija
katsub teda kinni püüda, teised mängijad /püsivad rivis/ püüavad teda takistada
ja laulavad samal ajal:
Hüppa, nõela, karga nõela!
Hüppa, nõela, ümmargune, karga,
nõela, kandiline, tee, nõela, jalad terveks!
Laulu võib
mitu korda korrata. Nõelaotsija ajab Nõela seni taga, kuni kätte saab või kuni
laul lõpeb. Kummalgi puhul tuleb nõel kolonni algusesse seisma. Siis läheb
Nõelaotsija rivi lõppu, laul algab otsast ning mäng kestab, kuni on jooksnud
kõik nõelad või kõik need, kes mängida soovivad.
"Laevamäng“ (Karuse)
Mängujuht –
Laevameister istub põrandale, teised mängijad istuvad üksteise ümbert kinni
hoides tema selja taha, moodustades nõnda laeva, mängujuht on ka eeslauljaks.
Sõua, laeva, jõua laeva, sõua, laeva
sinna maale,
kus need kuked kulda söövad, kuked
kulda, kanad karda, haned haljaste hõbedat,
varesed vana rahada.
Laevakippar poisikene, tule laeva
ostemaie,
kallist laeva kauplemaie!
Vastasmängija
– Laeva kapten, astub Laevameistri juurde, järgneb kahekõne:
Kapten: Kust
laev tuleb ja kuhu läheb?
Laevameister:
Riiast tuleb ja Tallinna läheb.
Kapten: Mis
see laev maksab?
Laevameister:
/ütleb suure summa/.
Kapten: Kas
laev on kõva?
Laevameister:
Kõva, kõva, eks proovi järgi.
Kapten
haarab laevameistri kätest kinni, tõmbab ja ütleb:
Kapten: Mäda
laev!
Laevameister
/vaidleb vastu/: Kõva laev, proovi veel!
Kapten
kutsub enda juurde abilisi – mängijaid, kes haaravad tugevasti teineteisest
kinni ja üheskoos, eesotsas kapteniga, tõmmatakse laev liikuma. Kui „laevakett“
katkeb on laev mäda. (Mellov, 2010)
| 