Õpitekst
Säästev areng on jätkuvalt maailma, Euroopa Liidu, Läänemere piirkonna ning Eesti poliitikate üks prioriteete. Säästev areng on EL asutamislepingus sätestatud Euroopa Liidu üldine eesmärk, mis hõlmab kõiki liidu poliitikavaldkondi ja meetmeid.
Jätkusuutlikul arengul on mitmeid määratlusi.
Keskkonnaministeeriumi kodulehekülg: Säästev areng (kasutatakse ka mõistet jätkusuutlik areng) on sotsiaal-, majandus- ja keskkonnavaldkonna pikaajaline sidus ja kooskõlaline arendamine, mille eesmärgiks on inimestele kõrge elukvaliteedi ning turvalise ja puhta elukeskkonna tagamine täna ja tulevikus.
Jätkusuutlik areng ehk säästev areng ehk säästev arendamine on kontseptsioon, mida tavaliselt määratletakse kui "arengutee, mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve."
Säästev areng (jätkusuutlik areng, säästev arendamine) on sihipäraselt suunatud areng, mis tagab inimeste elukvaliteedi paranemise kooskõlas loodusvarade olemi ja keskkonna taluvusvõimega ning looduse mitmekesisust säilitades.
Enamasti tunnistatakse mõiste esmakasutajaks Brundtlandi komisjoni oma 1987. aasta aruandega "Meie ühine tulevik" ("Our Common Future"). Leidub siiski ka viiteid, et esmakordselt kasutas seda mõistet hoopis briti keskkonnategelane Barbara Ward juba 1968. aastal.
Maailmapanga pragmaatilisem määratlus lähtub rahvusliku rikkuse kontseptsioonist: ühiskonna areng on jätkusuutlik siis, kui erinevate kapitalivormide — toodetud kapitali, inimkapitali ja looduskapitali — poolt loodud rikkus ajas ei vähene.
Brundtlandi järgi on jätkusuutlik areng muutuste protsess, milles omavahel kooskõlas olevad ressursside kasutamine, investeeringute suunamine, tehnoloogilised muutused ja institutsioonide areng tagavad nii tänapäeva kui ka tuleviku vajaduste ja ootuste rahuldamise.
Jätkusuutlikkuse enimlevinud definitsiooni kohaselt on ühiskonna areng jätkusuutlik, kui see rahuldab inimkonna praegusi vajadusi, kahjustamata seejuures tulevaste põlvkondade väljavaateid rahuldada oma vajadusi (Maailma Säästva Arengu Komisjon, 1987). Tänapäeval peetakse antud definitsiooni problemaatiliseks, kuna selles sisaldub eeldus tulevaste põlvede vajaduste etteteadmise kohta ja toonitatakse eelkõige materiaalseid väärtusi.
Viimastel aegadel ongi jätkusuutliku arengu käsitlustele lisandunud sotsiaalne mõõde, milles seatakse kesksele kohale indiviid, märkides, et igal inimesel on õigus tervislikule ja täisväärtuslikule elule.
Tänaseks on jätkusuutliku arengu määratlemiseks antud väidetavalt üle saja erineva definitsiooni, kuhu kuuluvad muuhulgas ka nn inimkeskse ja tasakaalukeskse jätkusuutliku arengu määratlused.
Inimkeskne jätkusuutliku arengu määratlus: jätkusuutlik areng on sihipäraselt suunatud areng, mis tagab inimeste elukvaliteedi paranemise kooskõlas ökosüsteemide taluvusvõimega, taotleb tasakaalu sotsiaalsfääri, majanduse ja keskkonna vahel ning täisväärtusliku ühiskonnaelu pikaajalist jätkumist praegusele ja tulevastele põlvedele.
Jätkusuutliku arengu kui sotsiaalse ideaali teostumine eeldab avalikkuse osalemist, sidusat juhtimiskorraldust, täiustuvat seadusandlust, säästvale arengule suunatud majandushoobade rakendamist ning keskkonnateadliku tarbimiskultuuri kujundamist.
Tasakaalukeskse jätkusuutliku arengu määratlus rõhutab inimese vajaduste rahuldamise kõrval ka keskkonna omi. Eetilise suhtumise alus laieneb inimeselt elukeskkonnale, kõigile elus- ja elututele olenditele ning ökosüsteemidele, lõppkokkuvõttes planeedile Maa tervikuna.
| 
