Alkoholijoobe kontrollimine ja tuvastamine kohapeal
Politseiseaduse §-s 15-8 on sätestatud:
(1) Politsei kontrollib indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga.
(2) Isikule selgitatakse tema järgmisi õigusi:
1) õigus teada toimingu põhjust ja eesmärki;
2) õigus keelduda indikaatorvahendiga kontrollimisest või tõendusliku alkomeetriga alkoholijoobe tuvastamisest;
3) õigus tutvuda riikliku järelevalve meetme protokolliga ning teha meetme tingimuste, käigu ja tulemuste ning protokolli kohta avaldusi, mis protokollitakse;
4) õigus vaidlustada indikaatorvahendi näit ja nõuda alkoholisisalduse määramist veres;
5) õigus esitada vaie asutuse juhile või kaebus halduskohtule.
(3) Kui politsei ei pea vajalikuks muude andmete kogumist ja isik ei nõua alkoholisisalduse kindlaksmääramist veres või väljahingatavas õhus, võib piirduda indikaatorvahendi kasutamisega. Indikaatorvahendi kasutamisega ei või piirduda mootor-, õhu- või veesõiduki või raudteeveeremi või trammi ohutu liiklemise või käituseeskirja nõuete rikkumisega seotud süütegude toimepanemise kahtluse korral. Lisaks indikaatorvahendi näidu protokollimisele kirjeldab politsei isikul esinevaid alkoholijoobe tunnuseid.
(4) Kui isik keeldub väljahingatavas õhus alkoholi sisaldumise kontrollimisest indikaatorvahendiga, selgitatakse talle, et keeldumise korral tuvastatakse alkoholijoove kohustuslikus korras tõendusliku alkomeetri või vereproovi uuringuga. Kui isik keeldub alkoholijoobe tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga, selgitatakse talle, et keeldumise korral tuvastatakse alkoholjoove vereproovi uuringuga.
(5) Tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise korra kehtestab siseminister määrusega.
(6) Isikul esineda võivate alkoholijoobele viitavate tunnuste loetelu ja joobeseisundi kontrollimise nõuded ning protokolli vormi kehtestab sotsiaalminister määrusega.
Eelnõu nr.179 seletuskirjas on märgitud järgmist:
Paragrahvi lõike 1 kohaselt tuvastab politsei alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga, kohustades isikut alluma alkomeetri kasutamise protseduurile. Tõenduslik alkomeeter on alkomeeter, mis vastab mõõteseaduse nõuetele, talle on antud siseriiklik tüübikinnitustunnistus ning Tehnilise Järelevalve Inspektsioon on sellise mõõtevahendi heaks kiitnud. Juhul kui esmalt kontrollitakse isikut indikaatorvahendiga ning kontrollimise tulemus on positiivne, tuleb alkoholijoove tuvastada tõendusliku alkomeetriga. Võimaluse korral kasutatakse kohe tõenduslikku alkomeetrit ning sellisel juhul ei ole eelnev indikaatoriga kontrollimine vajalik.
Kui näiteks liikluses on vaja tuvastada isiku joobeseisund konkreetses suuruses, võimaldamaks tulenevalt sellest rakendada erinevaid sanktsioone, siis muudes korrakaitselistes situatsioonides puudub selleks vajadus. Piisab vaid selle kindlakstegemisest, kas isik on joobes või mitte. Kuna tõenduslik alkomeeter on võrdlemisi kallis (ligikaudu 100 000 krooni), siis kõikidesse patrullautodesse ning politseijaoskondadesse ei ole neid otstarbekas hankida. Selle kindlakstegemiseks, kas isikut on põhjust üldse viia tõendusliku alkomeetri juurde, lubab eelnõu kasutada eelnevalt joobeseisundi kontrollimiseks indikaatorvahendit.
Juhul kui politseinik ei pea vajalikuks täiendavate tõendite kogumist ning isik ei nõua joobe tuvastamist tõendusliku alkomeetri või vereproovi uuringuga, võib piirduda ka ainult indikaatorvahendi kasutamisega. Lisaks indikaatorvahendi näidu fikseerimisele tuleb kirjeldada isiku terviseseisundit (joobele viitavaid väliseid tunnuseid, kehaliste ja psüühiliste reaktsioonide muutusi). Kui isik nõustub indikaatorvahendi näiduga ning tunnistab enda joobeseisundit, mis fikseeritakse kirjalikult, siis sellisel juhul ei ole vajalik täiendav tuvastamine ega uuringu tegemine.
Indikaatorvahendi kasutamisega ei või piirduda sõiduki (mootor-, õhu- või veesõiduki või raudteeveeremi või trammi ohutu liiklemise või käituseeskirjade) nõuete rikkumisega seotud süütegude toimepanemise kahtluse korral. Seda põhjusel, et indikaatorvahend, mis ei vasta mõõteseaduse nõuetele, ei ole oma olemuselt tõendiks süüteomenetluses.
Indikaatorvahendi ja täppisalkomeetri kohta on Riigikohus oma 9. veebruari 2006. a otsuses kohtuasjas nr 3-1-1-143-05 öelnud muuhulgas järgmist: „Mõõteseaduse § 5 lõike 2 punkt 2 sätestab, et mõõtetulemuse jälgitavus peab olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui järelevalve tulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse rahatrahv, alustatakse väärteomenetlust või piiratakse eriõigust. Liiklusjärelevalve puhul on tegemist riikliku järelevalvega ja selle alusel alustatakse väärteomenetlust. Liiklusjärelevalves kasutatavate täppisalkomeetrite taatlemiskohustus tuleneb aga mõõteseaduse § 9 lõike 12 alusel majandus- ja kommunikatsiooniministri kehtestatud määrusest. Konkreetsel juhul ei olnud aga taatlemine nõutav, kuna joobeseisundi tuvastamisel kasutati indikaatorvahendit (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. oktoobri 2005. a otsus asjas 3-1-1-87-05 – RT III 2005, 32,319). Kuna indikaatorvahendi puhul ei ole mõõtetulemuse jälgitavus mõõteseaduses kehtestatud korras tõendatav, ei saa sellega väärteomenetluses tõendada seda, mitu milligrammi on alkoholisisaldus liitris juhi väljahingatavas õhus. Seega ei saa nõustuda kassatsioonis esitatud seisukohaga, et indikaatorvahendiga saab kindlaks teha, kas alkoholisisaldus kontrollitava isiku väljahingatavas õhus ületab lubatud piirmäära või mitte.“.
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2006. a otsus Pärnasalu süüasjas (3-1-115-06) kinnitab, et indikaatorvahendi näidu alusel ei saa mõõteseadusest tulenevalt tõendada seda, kui suur on alkoholikontsentratsioon isiku väljahingatavas õhus. See tähendab, et isegi juhul, kui indikaatorvahend näitab tulemust numbrilisel kujul, saab selle alusel tõendada ainult seda, kas isiku väljahingatavas õhus on alkoholi, mitte aga selle kontsentratsiooni. Selle kindlaksmääramine, kui palju isiku väljahingatava õhu ühes liitris on alkoholi, eeldab õhu alkoholisisalduse mõõtmist. Alkoholikontsentratsiooni isiku väljahingatavas õhus saab väärteomenetluses tõendada ainult taadeldud alkomeetri abil. Indikaatorvahendiks nimetatakse aga just selliseid alkomeetreid, mis ei ole taadeldud ja mille näidu alusel väljahingatava õhu alkoholikontsentratsiooni tõendada ei või. Kuna politseiametnike kasutatavad alkomeetrid on indikaatorvahendid ja nendega ei saa tõendada alkoholikogust ühes liitris isiku väljahingatavas õhus, tuleb isikule anda võimalus taotleda alkoholikontsentratsiooni kindlaksmääramist veres. Seega, kui isik nõuab enda toimetamist tervishoiuasutusse vereproovi võtmiseks ja vere alkoholisisalduse määramiseks ning kui ta ei loobu sellest nõudest või ei keeldu vereproovi andmisest (mis peab olema kirjalikult fikseeritud joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis), tuleb alkoholisisaldus veres ka kindlaks määrata.
Eelnõus on sätestatud kaks võimalust alkoholijoobe tuvastamiseks – kas tõendusliku alkomeetriga või vereproovi uuringuga. Samas kohapeal tuvastamine on võimalik vaid tõendusliku alkomeetriga. Kuna eelnõu kohaselt politsei selleks sundida ei saa, siis võib isik ka sellest loobuda.
Isiku keeldumisel joobe tuvastamisest indikaatorvahendiga selgitatakse talle, et keeldumise korral tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetri või vereproovi uuringuga. Paragrahvi lõige 5 annab siseministrile volitusnormi tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise ja selle dokumenteerimise ning joobeseisundi kirjeldamise korra kehtestamiseks.
|