POLITSEI ÕIGUSED
Õiguskantsler on märkinud 2003-2004.a tegevuse ülevaates järgmist:
„Möödapääsmatu on politsei kui üldpädeva korrakaitsja tegevuse alused sätestada täpsemini, kui seda on tehtud praegu kehtivas politseiseaduses. Politseiseaduse võttis ülemnõukogu vastu 1990. aastal, seega enne Eesti taasiseseisvumist ja põhiseaduse vastuvõtmist. Politseiseaduse regulatsiooni segasus ja üldsõnalisus ning politsei töö aluseks olevate teiste aktide puudused tekitavad politseinikele kui seaduse kohaldajatele suuri probleeme. Politsei ei saa kindel olla, milline pädevus ja mis volitused tal on juhul, kui on vaja tegutseda, ning inimesed ei tea, millist abi politseilt oodata ja millist mitte. Politsei töö korraldamise üks probleem on asjaolu, et praegu täidab politsei ühiskonnas väga laiaulatuslikke ja eripalgelisi ülesandeid. Politseiseaduses loetletud ülesannete hulka kuulub peale sellele institutsioonile omaste suur hulk muid riigihalduse ülesandeid. Õigusriigi aluspõhimõttest tuleneb, et haldusorganil ei tohi olla kõikehõlmavat ja jagamatut võimupädevust. Sellest hoolimata on just politsei puhul võimupädevuse keskendumise oht suur, seda ajaloolistel põhjustel, arvestades tema kunagist kõikvõimsust. Samal ajal on politsei erisuguste ülesannetega ülekoormatud ega tule talle pandud hiiglaslike kohustustega ja ootustega tihtipeale toime. Seepärast peaks politsei funktsioon võimalikult piirduma temale omaste ülesannete täitmisega, eelkõige karistusmenetluste toimetamisega ja ohutõrjega. Politsei ei pea tegelema mõne teise korrakaitseasutuse pädevusse kuuluvate asjadega, vaid sekkub siis, kui olukord nõuab edasilükkamatut tegutsemist. Käsitletud asjaolusid arvestades on vaja korrigeerida politseiseaduses loetletud ülesandeid ning täpsustada politsei tegevuse aluseks olevat riivevolitust. Avaliku korra kaitsel lubab põhiseadus isiku põhiõigusi piirata vaid juhul, kui selleks on seaduslik alus.
Politsei tohib tegutseda alles siis, kui korrarikkumine on juba alanud või kaitstavat hüvet ähvardab oht. Ta võib asjakohaseid abinõusid rakendada esmajoones selle isiku suhtes, kes on ohu tekitanud. Politseiseaduses puuduvad kriteeriumid, mille alusel saavad politseinikud otsustada konkreetsel juhul põhiõiguste piiramise vajalikkuse ja proportsionaalsuse üle, puuduvad üheselt kindlaksmääratud volitusnormid. Politseiseaduses on palju pädevusnorme ja ülesannete kirjeldusi, kuid puuduvad neid toetavad ja piiravad täpsed riivevolitused. Politseiseaduse §-st 13 tulenevad politsei volitused langevad aga suuresti kokku tema pädevusega. Sageli tuletataksegi just politsei pädevusnormidest ka riivevolitus. Paljudel juhtudel on seadusandja jätnud volitusnormi koosseisu üksikasjalikult kirjeldamata ning seega põhiõiguste riivevolituse piiritlemata. Näiteks politseiseaduse § 13 punktis 13 on öeldud, et politseil on õigus „seaduste ja muude õigusaktidega kehtestatud korras kontrollida materiaalsete väärtuste hoidmist ettevõtetes, asutustes ja organisatsioonides“. Sellega ei ole sekkumise eeldused ega ulatus täpselt kindlaks määratud.
Mõistagi peab politseil olema ka üldvolitus, mis peab aga olema sätestatud üksikasjalikumalt kui üksnes politsei ülesandeid kindlaksmäärav pädevusnorm. Praeguse seaduse § 13 punkti 1 kohaselt on politseil õigus nõuda kodanikelt ja ametiisikutelt avaliku korra järgimist ja korrarikkumise lõpetamist ning rakendada õigusrikkuja suhtes seaduses ettenähtud sunnivahendeid. Taolist normi tuleb kohaldada, kuid siiski võimalikult harva, näiteks siis, kui avaliku korra kaitset ei ole teiste järelevalveasutuste ülesandena seaduses ette nähtud või kui neil asutustel ei ole võimalik seda funktsiooni täita ning sekkumist õigustab ülekaalukas avalik huvi või vajadus kaitsta isikute põhiõigusi. Politseile on politseiseaduse § 13 punktis 1 antud avaliku korra tagamiseks volitusalus, mille koosseis ei ole oluliselt üksikasjalikum pädevusnormi omast.
Politseiseaduse regulatsioonile võib ette heita ka seda, et selgelt ja ühemõtteliselt ei tehta vahet politsei kahe täiesti erineva ülesande – toimetada karistusmenetlust ja toimida ohutõrjujana – täitmiseks antud volitusaluste vahel. Politsei ülesannete loetelu ning tegevuse volitusalused „hüplevad“ ennetavalt ülesandelt repressiivsele ja vastupidi. Ometi eeldavad mõlema valdkonna riivevolitused eri regulatsioone ja nii ohutõrjes kui ka karistusmenetluses meetmeid võttes tuleb arvestada sellega, et võidakse riivata põhiõigusi. (Õiguskantsleri 2003. – 2004. aasta tegevuse ülevaade. Ülevaade seadusandliku riigivõimu ja täidesaatva riigivõimu ning kohalike omavalitsuste õigustloovate aktide kooskõlast põhiseaduse ja seadustega. Ülevaade õiguskantsleri tegevuses põhiõiguste ja vabaduste kaitsel, 3.2.3.1 lk 22-23).
Politsei ja piirivalve seaduse seletuskirjas on märgitud, et kõnealune olukord ei anna normi rakendajale piisavat kindlust sekkumiseks, sest iga ülesande täitmisel tuleb rakendajal hinnata, kas ja mil määral on antud ülesande täitmisel põhjendatud ja lubatud isikute põhiõiguste riive ehk tuletada riive volitus. Selline selgusetus ei taga ka inimeste põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi. Demokraatlikus õigusriigis on igal isikul õigustatud ootus mõistlikul määral ette näha riigi tegevusi ning teada riigi volitusi põhiõiguste riiveks. (Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, II ptk § 13 komm 5.) Ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium on leidnud, et ebapiisav regulatsioon põhiõiguste ja vabaduste piirangute kehtestamisel ei kaitse igaüht riigivõimu omavoli eest (RKPJKo III-4/1-1/94; PPS seletuskiri lk. 4-5).
Politsei õigused ei ole Politsei ja piirivalve seaduses eraldi nimetatud. Need on võimalik avada pädevuste järgi.
PPS § 3 lg 1 kohaselt on Politsei pädevuses:
1) riikliku järelevalve teostamine seaduses sätestatud alustel ja korras käesolevast seadusest tulenevate erisustega; (NB! PPS RakS kohaselt muudetakse p1 ja sõnastatakse: järgmiselt:
“1) riikliku järelevalve teostamine korrakaitseseaduses ning muudes seadustes sätestatud alustel ja korras käesolevast seadusest tulenevate erisustega;“
2) järelevalve teostamine avalikus kohas käitumise nõuete täitmise üle;
3) teadmata kadunud ja tagaotsitavaks kuulutatud isikute otsimine;
4) kinnipeetud isikute saatmine;
5) dokumentide ja tegevuslubade väljastamine eriseadustes sätestatud alustel ja korras;
6) süütegude menetlemine seaduses sätestatud alustel ja korras;
7) karistuse täideviimine seaduses sätestatud juhtudel ja korras;
8) Vabariigi Presidendi ja tema perekonna, samuti seaduses sätestatud juhul ametist lahkunud presidendi, peaministri, välisriigi riigipeade, valitsusjuhtide, välisministrite ning teiste riigi ametlike külaliste ja siseministri poolt käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel määratud isikute julgestamine ning Vabariigi Valitsuse poolt käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel määratud objektide valvamine ja kaitsmine;
9) riigipiiri valvamine maismaal, merel ja piiriveekogudel;
10) riigipiiri ületamise kontrollimine;
11) piirire¸iimi tagamine;
12) tollikontrolli teostamine piiripunktis, kus puudub alaline tollikontroll;
13) migratsioonijärelevalve teostamine;
14) migratsiooniasjade korraldamine;
15) Eesti kodakondsuse asjade korraldamine;
16) isikute ja tööjõu vaba liikumise asjade korraldamine;
17) rahvusvahelise kaitse asjade korraldamine;
18) viisaasjade korraldamine;
19) isikute tagasivõtmisega seotud asjade korraldamine;
20) tunnistajakaitse korraldamine;
21) jälitustoimingute tegemine;
22) otsingu- ja päästetööde tegemine ning merereostuse avastamise ning likvideerimise korraldamine sise- ja territoriaalmeres, majandusvööndis, Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel;
23) otsingutööde tegemine maismaal lennuõnnetuse korral;
24) muude seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevate ülesannete täitmine.
Tähelepanu väärib, et PPS-s pole toodud Politsei kohustusi isikute õiguste tagamisel. Näit. on vastav säte Kriminaalmenetluse seadustikus toodud (§ 8 )
Pärast PPS vastuvõtmist on jätkuvalt Riigikogu menetluses Korrakaitseseaduse eelnõu, mille jõustumine on prognoositav 1.jaanuarist 2011.a.
KKS eelnõu sisuks on avaliku korra mõiste määratlemine Eesti õiguskorras, avaliku korda ähvardavate ohtude ennetamise, tõrjumise ning korrarikkumiste kõrvaldamise koordineeritud süsteemi loomine korrakaitseorganite ning üksikisikute tasandil, valdkonna muude põhimõistete määratlemine ning riikliku järelevalve teostamise ühtsete üldpõhimõtete sätestamine. Ühtlasi on kõnealuses eelnõus käsitletud riikliku järelevalve üld- ja erimeetmeid, mille hulka kuuluvad muuhulgas riikliku järelevalve eesmärgil teabe kogumist ja avalikel kogunemistel korra tagamist puudutavad meetmed. Sellega luuakse või muudetakse täpsemaks seni Eesti õiguskorras olulisel määral puudunud või ebamääraselt sätestatud volitusnormid isikute põhiõiguste ja vabaduste piiramiseks riikliku järelevalve menetluses, luues nii õigusriikliku aluse avaliku võimu tegevusele avaliku korra ja ühiskonna turvalisuse tagamisel (KKS eelnõu seletuskiri. Kättesaadav www.riigikogu.ee -Eelnõud)
PPS üheks eesmärgiks on tagada politsei tegevus kaasaja tingimustes ja õiguskeskkonnas (m.h näha ette need politseile ainuomased ohutõrjelised tegevused, mis ei ole sätestatud korrakaitseseaduses). (PPS eelnõu seletuskiri. Kättesaadav www.riigikogu.ee –Eelnõud)
|