• AVALEHT
• PÕHIMÕISTED
• PÕHISISU
• HARJUTUSED
• ALLIKALOEND

PÕHIMÕISTED

• vanglaväline suhtlemine. Vanglaväline suhtlemine on kinnipeetava iseseisev suhtlemine pereliikmete ja teiste lähedaste isikutega väljaspool vanglat, kus kinnipeetav ise karistust kannab. Kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk on soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Vanglal on juriidiline kohustus soodustada kinnipeetava vanglavälist suhtlemist. (VangS § 23)

• pikaajaline kokkusaamine. Pikaajaline kokkusaamine on üks kuni kolm päeva kestev kooselamine vangla selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta. (VangS § 25 lg 2) Kinnipeetavale võimaldatakse pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras- või kasuvanema, võõras- või kasulapse, venna või õega. Pikaajalisi kokkusaamisi faktilise abikaasaga lubatakse tingimusel, et neil on ühised lapsed või ühine majapidamine või vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust. (VangS § 25 lg 1) Pikaajalist kokkusaamist võib pidada lühiajalise väljasõidu kõrval kõige olulisemaks vangistusõiguslikuks meetmeks, mis võimaldab kinnipeetaval säilitada reaalselt perekonnaelule omaseid suhteid pereliikmetega ning kõige tõhusamalt takistab kinnipeetava võõrandumist ühiskonnast. Samas ei asenda pikaajaline kokkusaamine lühiajalisi väljasõite, ent kui kinnipeetavale ei ole lühiajalised väljasõidud lubatavad, siis tuleb seda enam kasutada pikaajalise kokkusaamise võimalusi kinnipeetava mõjutamiseks.

• kokkusaaja. Kui kokkusaaja on pereliige, siis realiseerib ta oma põhiõigust eraelule ja perekonnale (PS § 26 ja 27), mida tuleb arvestada kokkusaamisele lubamise ja kokkusaamise üle otsustamisel järelevalve teostamisel. Kokkusaajal ei ole spetsiifilist õiguslikku seisundit, st tema suhtes vangla julgeoleku tagamise nõuete täitmiseks ei või kohaldada vangla sundi, kuid võib keelduda kokkusaajat kokkusaamisele lubamast.

• perekond. Perekonnana mõistetakse naise ja mehe vahel sõlmitud abielu ja püsivat kooselu, suhteid lapse ja tema bioloogiliste vanemate vahel, lapsendaja ja lapsendatu vahel, õe ja venna vahel. Perekonnaelu ulatub vanavanemateni (PS § 27). PerekS § 1 lg-e 2 kohaselt omab õiguslikku tähendust ainult abielu, mille sõlmimisel on koostatud perekonnaseisuasutuse abieluakt. PerekS § 33—37 kohaselt on abielu kehtetuse tuvastamine kohtu pädevuses. Vangla ei saa tuvastada abielu kehtetust ning sellel alusel jätta kokkusaamist lubamata. Vanglal ei ole ka nõude alust taotleda kohtus abielu kehtetuks tunnistamist. Kuigi VangS § 23 lg 1 mõiste "perekond" mõistmisel võib lähtuda PerekS-st, on mõistet "perekond" kasutatud ka PS § 26 ja § 27." PS § 27 kasutatud mõiste "perekond" hõlmab ka vaba- ja külastusabielu vorme. Perspektiivis võib pidada võimalikuks ka samasooliste elukaaslaste lühi- ja pikaajalisi kokkusaamisi, kui selline kooselu vorm laiemat sotsiaalset tunnustust leiab.

• abikaasa. Abikaasa on abielu pool – mees või naine. Õigusliku tähendusega on ainult abielu, mille sõlmimisel on koostatud perekonnaseisuasutuse abieluakt. (PerekS § 1 lg 1 ja 2). Faktiline abikaasa on inimene, kellel on teise inimesega abielulaadsed suhted – ühised lapsed või kavatsus lapsi saada, püsiv kooselu ja ühine majapidamine – kuid kes ei ole oma abielu sõlminud perekonnaseisuasutuse abieluaktiga. Faktiliste abikaasade vara suhtes kohaldatakse seltsingu sätteid (VÕS § 580—609).