Tsiviilkaitse valdkonnas tegutses Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehele alluv tsiviilkaitsesüsteem, mille juhtivaks struktuuriks oli ENSV Tsiviilkaitse Staap, millele omakorda allusid rajoonide- ning vabariikliku alluvusega linnade Rahvasaadikute Nõukogude Täitevkomiteede juures tegutsevad vastavad staabid. (PA)

Tsiviilkaitsesüsteem, reorganiseerides oma täismilitaarset organisatsiooni ja saades ideid ka Rootsi kolleegidelt, otsustas põhjalikult oma tegevuse aluseid muuta. Selle otsuse tulemusena esitleti 22. oktoobril 1990. a toimunud Eesti Vabariigi Valitsuse erakorraliste olukordade komisjoni istungil esialgset “Päästeteenistuse kontseptsiooni” projekti, mis põhimõtteliselt heaks kiideti. See oli esimene dokument Eestis, kus võeti kasutusele mõiste “päästeteenistus”. Peale parandusi ja kooskõlastusi kinnitati “Eesti Vabariigi ühtse päästeteenistuse kontseptsioon” Vabariigi Valitsuse 04. detsembri 1991. a määrusega nr 256. Lähtuvalt uutest põhimõtetest moodustati Tsiviilkaitse Staabi baasil Vabariigi Valitsuse 10. septembri 1991. a määrusega nr 175 Eesti Vabariigi Riiklik Päästeamet ja Vabariigi Valitsuse 26. novembri 1991. a määrusega nr 241 "Eesti Vabariigi Riikliku Päästeameti põhimääruse kinnitamise ning Eesti Vabariigi tsiviilkaitse süsteemi reorganiseerimise esmaste abinõude kohta" nimetati tsiviilkaitse süsteem ümber kodanikukaitse süsteemiks. Eesti Vabariigi Riiklikku Päästeametit asus juhtima eelnevalt Tsiviilkaitse Staabi ülemana töötanud Harry Hein.Samaaegselt nende juriidiliste muudatustega riiklikul tasandil toimus loomulikult ka üle-Eestiline aktiivne tegevus oma süsteemi loomisel. Paraku kandus paralleelsus edasi ka maakondadesse ja suurematesse linnadesse, kus paljudes kohtades tekkisid kõrvuti nii kohalikud Tuletõrje- kui Päästeametid. Kuna Tallinna linna tuletõrjel puudus oma juhtimisstruktuur (kõik sõjaväestatud tuletõrjekomandod allusid otse Tuletõrje Valitsusele), tekkis vajadus luua Tallinna linnale oma keskasutus. Selle tulemusel loodi 14. veebruaril 1992. a Tallinna Tuletõrje- ja Päästeamet, kuhu siirdusid tööle paljud Eesti Vabariigi Riikliku Tuletõrjeameti töötajad. (PA)

Peagi oli selge, et kodanikukaitse ja tuletõrje struktuurid peavad ühinema ning Vabariigi Valitsuse 25. mai 1992. a määrusega nr 159 "Eesti Vabariigi Riikliku Tuletõrjeameti likvideerimise ja tema funktsioonide üleandmise kohta Eesti Vabariigi Riiklikule Päästeametile" tunnistati kehtetuks Vabariigi Valitsuse 04. veebruari 1991. a määrus nr 26 ja Vabariigi Valitsuse 26. novembri 1991. a määrus nr 241. Peale nimetatud määruse jõustumist moodustati Siseministeeriumi 03. juuni 1992. a käskkirjaga nr 63 komisjon EV Riikliku Tuletõrjeameti funktsioonide, varade, vahendite, samuti Riikliku Tuletõrjeameti halduses olevate allüksuste üleandmise kohta Päästeametile. Selle käskkirja punktis 3 anti Päästeametile korraldus asuda uute ülesannete täitmisele alates 04. juulist 1992. a. (PA)

Viited:

Parmask, P., J., 1995, Eesti tuletõrje ja tsiviilkaitse, Asm Kupar