1.2 Tuletõrje
1940. aasta riigipöörde ja 1944. aastal alanud okupatsiooni vahepeal oli Eestis tuletõrjealaselt suur segadus ning pidev muutumine erineva alluvuse ja korralduslike dokumentidega. Alanud okupatsiooniga taastati kutseliste tuletõrjekomandode tegevus.
1945.aastast kuni 1990.aastani tegutsesid ENSV Siseministeeriumi Tuletõrje Valitsuse alluvuses olevad iseseisvad sõjaväestatud tuletõrjeüksused ja neid teenindavad tehnilised üksused. (PEPK)
Tuletõrje juhtivaks struktuuriks Eestis oli Eesti NSV Siseministeeriumi Tuletõrje Valitsus, mis 1990. aastal nimetati ümber Siseministeeriumi Tuletõrjeametiks, säilitades siiski eelneva organisatsiooni ülesehituse ning tööpõhimõtted. (PA)
1990. aasta lõpuks küpses otsus senine, enamasti sõjaväestatud, tuletõrjeorganisatsioon reorganiseerida. Vabariigi Valitsuse 04. veebruari 1991. a määrusega nr 26 kinnitati Eesti Vabariigi Riikliku Tuletõrjeameti põhimäärus. Vabariigi Valitsuse 05. veebruari 1991. a korraldusega nr 30-k kohustati Siseministeeriumi 10. veebruariks 1991. a andma loodavale Eesti Vabariigi Riiklikule Tuletõrjeametile 01. oktoobri 1990.a seisuga üle Siseministeeriumi koosseisus olev Tuletõrjeamet koos kõigi tema alluvuses olevate sõjaväestatud ja kutselise tuletõrje ning riikliku tuletõrjejärelevalve allüksustega. Sama korraldusega kohustati Eesti Vabariigi Riiklikku Tuletõrjeametit andma üle kutselised tuletõrjemalevad ja sõjaväestatud tuletõrjeüksused maakondade ning vabariikliku alluvusega linnade valitsustele. Vabariigi Riikliku Tuletõrjeametit asus juhtima endine Siseministeeriumi koosseisus olnud Tuletõrjeameti peadirektor Ants Muna. Eesti Tuletõrjeameti reorganiseerimise lõpptähtajaks määrati 01. märts 1991. a. (PA)
Viited:
Parmask, P., J., 1995, Eesti tuletõrje ja tsiviilkaitse, Asm Kupar
Põhja-Eesti Päästekeskus, www.ttpa.ee Ajalugu
Eesti Päästeteenistus aastad 1990-2004, 2004, Päästeameti väljaanne
|