• Esileht
• Sissejuhatus
• 1.  Päästeala ajalugu
  • 1.1. Tulekaitse ajalugu
    • Kaitsepühakud
    • 1.1.1. Keskaeg
    • 1.1.2.  Vabatahtlik tuletõrje
    • 1.1.3.  Kutseline tuletõrje
  • 1.2 Tuletõrje
  • 1.3 Tsiviilkaitse
  • 1.4 Päästeamet
  • Kordamisküsimused
• 2. Päästeala Läänemereriikides
• 3. Päästeala eesmärgid ja ülesanded
• 4. Päästeasutused
• 5. Päästeala sisene koostöö
• 6. Päästeala sisekommunikatsioon 
• 7. Koostöö teiste organisatsioonide ja asutustega
• 8. Päästeala juhtimine
• 9. Rahvusvaheline koostöö
• Lõppsõna

Kaitsepühakud

Püha Florian

Püha Florian, kelle mälestuspäeva peetakse 4. mail, sündis 3. sajandil ja suri märtrina aasta 304 paiku Lauriacumis, praeguses Lorchis. Florian teenis Rooma armee 2. leegioni ohvitserina Cetiumis, praeguses St. Pöltenis Austrias. Pärast kristlaseks saamist loobus ta oma hiilgavast sõjaväekarjäärist ja pöördus tagasi kodupaika Cannabiacasse (praegusesse Zeiselmauerisse) ning elas pikemat aega seal. Sealt ruttas ta Lauriacumi appi neljakümnele vangistatud kristlasele, ent asehaldur Aquilinus lasi ka Floriani enda vangistada, kuna ta keeldus ristiusust lahti ütlemast. Pärast mitmeid kannatusi suri ta koos neljakümne kaasvangiga märtrisurma – talle kinnitati veskikivi kaela ja ta uputati Ennsi jõkke.

Pärimuse järgi olla jõevood tema surnukeha ühele kaljule heitnud ja üks kotkas olla seda senikaua valvanud, kuni keegi vaga naine nimega Valeria ta leidis ja mattis paika, kuhu 8. sajandil rajati Püha Floriani klooster. Alates 15. sajandist on levinud legend, et Püha Florian olla noorpõlves oma palvega päästnud ühe põleva maja.

Püha Floriani säilmed jõudsid ajapikku Rooma, 17. sajandil viidi nad üle Krakovisse, osa säilmeist on hoiul Zeiselmaueris ja P. Floriani kloostris Ennsi jõe ääres. Koos Florianiga hukatud neljakümne kristlase säilmed leiti 20. sajandi keskel toimunud väljakaevamistel Lorchis.

Püha Florian on esimene austria märter ja ta loetakse nende neljateistkümne pühaku hulka, kelle eestkostet mitmesugustes hädades palutakse. Florian on Ülem-Austria, Bologna ja Krakovi patroon, samuti tuletõrjujate, potisseppade, seppade, seebikeetjate ja õllepruulide kaitsepühak. Tema poole pöördutakse ka põua, ikalduse, põletushaavade, tule- ja veekahju ning tormi puhul.

Püha Floriani kujutatakse tavaliselt Rooma sõjaväelasena maja kustutamas.

http://www.florian.ee/?id=233

PÜHA  LAURENTIUS

Eestis on tuleõnnetuste eest kaitsjana rohkem tuntud märter Püha  Laurentius, kes oli Rooma kiriku diakon ja haldas kirikuvarasid. Ta keeldus kirikuvarasid keiser Valerianusele välja andmast ja jagas need hoopis vaestele. Keisri küsimusele, kus on kiriku vara, vastas ta, et inimesed ongi see vara. Keiser vihastas ja lasi Laurentsiuse 10. augustil 258. aastal tulisel põletusrestil surnuks piinata.

Püha Laurentiuse nimega on seotud hulgaliselt legende ja uskumusi. Väidetavalt tuleb ta igal reedel paradiisist, et päästa veel üks hing puhastustulest. Augustiöödel langevaid meteoriite kutsutakse Laurentiuse pisarateks.

Teatud ja tuntud on ka jutt, kuidas tallu saabunud Laurentsius oskuslikult tuld valitses. Taluperemees palus külalisel aidata vilja peksta ja abivalmis pühamees pistis viljale tule külge, ise seda loitsuga rahustades. Nii saidki terad viljapeadest kerge vaevaga eraldatud. Kui peremees järgmisel aastal otsustas omapäi sama korrata ja hakkas imetegu järele tegema, ei suutnud ta aga kuidagi tuld talitseda ja rehehoone põles maani maha.

Laurentius oli ka talurahva seas väga populaarne. Eestis on talle pühendatud Kuusalu, Kuressaare, Laatre ja Nõo kirik. Aja jooksul nimi mugandus ja rahvasuus sai eesti inimeste jaoks Laurentiusest Laurits.

Üks rahavajuttudest räägib, et ristiusu toomise ajal hakanud üks ristiusku meister nimega Laurits Kuusalu kirikut ehitama. Võim ja jõud olnud sel ajal veel paganate käes ja seepärast edenes töö visalt. Kui kirik lõpuks valmis sai, tahtnud paganad seda hoopis oma ebajumalate kojaks teha. Lauritsale ei mahtunud see  kuidagi hinge. ja sellest tõusnud suur tüli. Paganad tulnud lõpuks välja kavala ettepanekuga - kirikust saab ainult siis ristiusu kirik, kui  Laurits laseb enese selle nimel vabatahtlikult ära põletada. Laurist oli nende hämmastuseks ettepanekuga jõus ja valmis end eesmärgi nimel ohverdama. Lauritsa põletamine olla toimunud umbes pool versta kirikust eemal Kuusalu küla väljal, suure laia kivi peal. Kivi on veel praegugi alles ja seda kutsutakse Lauritsakiviks ehk Rajakiviks. Kivisse olla raiutud tuleresti  ja kääride jäljed.  Need märgid on asjatundjate hinnangul pärit ilmselt 13. sajandist.  Lauritsa tuhk viidud Rooma linna.

10. august on rahvakalendris lauritsapäev. Lauritsapäeval ei tohtinud tuld teha, sest sellest võis hõlpsasti tekkida tulekahju. Isegi piibu tõmbamine oli sel päeval keelatud. Hoonete katustele heideti vett, ahjule või kerisekividele asetati veeämber ja saunaviht, et Laurits vihelda saaks. Lauritsapäeva pikne ja põud ennustasid sügisesi tulekahjusid.

Püha Laurentius on muuhulgas ka tuletõrjujate kaitsepühak. Tema peamiseks atribuudiks on kiriku sümboolikas kasutatav tulerest, samuti raha ja leib.

Püha Barbara

elulool puudub ajalooline alus. Vatikan kustutas Barbara nime pühakute kalendrist põhjendusega, et tegemist on kirjandusliku väljamõeldisega. 13. saj kirjutas Jacobus de Voragine romantilisest kangelannast oma „Kuldlegendis”.

Püha Mamertus

Vienne’i piiskopi Mamertuse kohta räägib legend, et kui raevukas kahjutuli kord jälle Vienne’i linna ähvardas, hüüdnud Mamertus Jumalat appi ning kustutanud tule oma pisaratega.  Pärast arvukaid tulekahjusid, maavärinaid ja suuri purustusi kodulinn Vienne’is algatas Mamertus 470. aastal  enne Kristuse taevamineku püha “Kolme palvekäigu” traditsiooni. Need on pidulikud protsessioonid hädaohtude eemalhoidmiseks ja taevase abi taotluseks. Selleks puhuks loodud laulud ja palved on levinud üle kogu Prantsusmaa ja Hispaania. Püha Mamertuse mälestuspäev on 11. mai.