Linnade kasvade sai selgemaks, et naturaalkohustusel rajaneval tuletõrjel on omad suured puudused ja on tekkinud vajadus uutel põhimõtetel rajaneva tuletõrje järele. Esimene vabatahtlik tuletõrjekomando loodi 1736 a USA-s Philadelphia linnas, kust see idee levis ka teistesse maadesse, sh Eestisse. (Parmask)

Esimese tuletõrjeformeeringuna Eestis asutati 23. mail 1788 Mustpeade vennaskonna vabatahtlik tuletõrjekomando. See oli esimene Tsaari-Venemaal ja üks esimesi Euroopas. (Parmask)

Mustpeade vennaskond oli eranditult vallaliste kaupmeeste ja laevaomanike ühendus, kelle seas oli ka endiseid ristisõdijaid. Abielludes astus mustpea reeglina Suurgildi liikmeks. Kahe valitud vanema (Alteste) käe all tegutses üheaegselt 200-300 liiget. (PEPK)

Liivimaal tegutsenud Mustpead on ainulaadne nähtus kogu Euroopas. Tänase Eesti ja Läti aladel oli ligi 20 vennaskonna maja. Alles 17.sajandil asutati vennaskond ka Wismaris. Vennaskonna ettevõtmistes on märgata tugevat kohalikku paganlikku hõngu. (PEPK)

Just Mustpead olid need, kes kinkisid inimkonnale kogu kristlikus maailmas nii armastatud Jõulukuuse. (PEPK)

Mustpeade vennaskonna tuletõrje koosnes tegevliikmetest (komandost) ja toetajaliikmetest. Komando iga liige oli kohustatud maksma liikmemaksu, kõigist harjutustest osa võtma ja tulekahju alarmi korral ilmuma kiiresti kohale ning asuma kohusetundlikult oma ülesandeid täitma. Koosolekutele, harjutustele ja muidugi tulekahjudele kaaluka põhjuseta mitteilmumine tõi kaasa trahvi. Mustpeade tuletõrje kõrgeim organ oli aastakoosolek, kus kõikidel tegevliikmetel oli hääleõigus. 1866.a. astus Mustpeade vennaskonna komando Tallinna Vabatahtliku Tuletõrjujate Kompanii koosseisu omaette kolonnina. (PEPK)

Tallinna kasv tingis vajaduse massilisema tuletõrjeorganisatsiooni järele ja 2. august 1862 asutati Tallinna Vabatahtlik Tuletõrje Selts, mis oli esimene vabatahtlik tuletõrjeorganisatsioon Tsaari-Venemaal. (Parmask)

Vabatahtlik tuletõrjuja pidi nii kiiresti kui võimalik ilmuma igale Tallinnas puhkenud tulekahjule ja seda kavakindlalt kustutama hakkama. Šveitsi malli järgi üles ehitatud kompanii  jagunes kolonnideks. Neli korda aastas korraldati kõikidele liikmetele kohustuslikke õppusi.Vabatahtlike juhtimiseks valiti kolmeks aastaks brandmeister ja tema neli abi, kes kokku moodustasid direktsiooni.Esimese ja teise abi ülesanne oli veejoa juhtimine, kolmas valvas pumpamise järele, neljas hoolitses veevaru eest. Kustutustööde juhtimisõigus oli ainult brandmeistril, tema korraldustele tuli alluda vastu vaidlemata. Brandmeistril oli õigus kokku kutsuda juhatuse koosolekuid kui ka kogu vabatahtlikku tuletõrjet.Vabatahtlik tuletõrje tegutses esialgu rae kaitse all. Raad andis vabatahtlikele kasutada maja Uuel tänaval. 1890.a. jagati linn nelja tuletõrjepiirkonda: Toompea ja all-linn, sadamast Tartu maanteeni, Tartu maanteest Pärnu maanteeni, Pärnu maanteest mereni. 1917-1918.a. maksis vabatahtlike selts kinni valvekorrad vanas pritsimajas. Vabatahtliku tuletõrje valvepostist kujunes välja Tallinna kutseline tuletõrje. (PEPK)

1685 kehtestatakse ka Tartus tuletõrjemäärus. Vabatahtlikud tuletõrjeseltsid asutati 1864. a Tartus, 1866 Pärnus, 1867 Valgas, Võrus, Kuressaares, Põltsamaal, 1868 Viljandis ja Haapsalus, 1872 Narvas, 1873 Paldiskis, 1876 loodi seltsid Lihulas ja Alatskivil (esimesed maatuletõrjeseltsid). 1906 asutatakse Võhma vabatahtlik tuletõrjeselts. (Parmask)

Kohe pärast esimese maailmasõja ja Saksa okupatsiooni lõppemist hakkas Tallinna Tuletõrje Seltsi eestseisus seltsi asju korraldama. Öeldi, et "okupatsiooniaeg oli nagu halb unenägu, mida tuleb seltsielus maha kustutada, unustada." Varustus oli sõja ajal vananenud, oli puudud voolikutest ja paljust muust. Raha aga seltsi kassas ei olnud, sest 1917.a kuni 1918.a. lõpuni oli selts oma summadest maksnud valvetasusid. Kuna edaspidine valvekordade pidamine oli võimatu, teatas seltsi eestseisus 1918.a. detsembris linnavalitsusele, et ta 1.jaanuarist 1919.a. lõpetab valvekorra pidamise ning ühtlasi tegi linnavalitsusele ettepaneku alatisi valvekordi mitte kaotada, vaid algatuse selles asjas võtku linn oma kätte. (PEPK)

Esimene Eesti tuletõrje kongress peeti 6. ja 7. septembril 1919.a. Tallinnas "Estonias". Kongressile oli ilmunud 48 tuletõrjeorganisatsiooni poolt 78 hääleõiguslikku esindajat. Otsustati asutada "Üleriiklik vabatahtlikkude tuletõrjujate seltside liit" ja kiideti heaks Tallinna tuletõrjujate poolt esitatud liidu põhikiri. Asutamiskoosolek oli järgmisel päeval "Estonia" punases saalis. Asutajateks olid peale Tallinna Vabatahtliku Tuletõrje Seltsi veel 25 tuletõrjeseltsi. Koosolekul võeti Liidu liikmeteks veel 16 tuletõrjeseltsi. (PEPK)

Enne esimest maailmasõda tegutses Eestimaal juba 142 tuletõrjeorganisatsiooni. 1936 aastaks oli Eesti Vabariigis 602 vabatahtlikku tuletõrjet, mis peale valdade reformi vähenes 281-le. 1939 aastaks oli igas linnas ja vallas ainult üks vabatahtlik tuletõrjeühing. (Parmask)

Viited:

Parmask, P., J., 1995, Eesti tuletõrje ja tsiviilkaitse, Asm Kupar