Keskaja suurimad tulekahjud 1248.a. Lübecki linnaõiguse saanud Tallinnas olid aastatel 1288, 1433 ja 1553 (PEPK). Keskaja lõpul hakati linnades tulestiihia vastu võitlemiseks rakendama mõningaid tuleohutusabinõusid. Kehtestati teatud kord tulekahjude kustutamiseks. (Parmask)

Tuletõrjealaseid sätteid leidub juba 13.saj esimesel poolel Tallinas kehtinud Riia õiguses. 1433 a Tallinnas möllas ränk tulekahju, kus raekoda jäi puutumata. 2.oktoobril 1435 a jõustus Poola kuninga Sigismundi nn Magdeburgi õigus, kus muuhulgas leidusid ka sätted kahjutule ärahoidmise, süütamiste ja süütajate kohta. Kõigi vanemate määruste kohaselt kuulus tulekahjude kustutamine linnaelanike sundkohustuste hulka. Kõrvalehoidjaid karistati karmilt. (Parmask)

Tallinna rae poolt välja antud vanim tulekaitsealase määrus ehk Brandordnungi, millega kehtestati tulekahjude ärahoidmise ja kustutamise kindel kord, on aastast 1555 (PEPK).  Suure tulekahju korral pidid kustutustöödest osa võtma kõik töövõimelised linnakodanikud. Tulekahju korral oli linnas kohutav lärm ja inimeste hädakisa. Suurtulekahju korral pandi liikuma terve linn, mis veelgi segadust paisutas. Sundkorras tulekahjule saabunud inimmass tegutses oskamatult ja enamikul juhtudel oma äranägemise järgi. (Parmask)

1684.a. oli Tallinnas neljas suurtulekahju. 1698.a. jagati Rae uue ornnungiga linn neljaks osaks ehk Quartieriks. Igasse neist määrati Quartier Herr, kelle ülesandeks oli kontrollida määruse täitmist ja korraldada kustutustöid. Iga jaoskonna ülem valis kodanike hulgast neli brandmeistrit, kelle ülesandeks oli rakendada inimesi kustutustöödel ja neid juhtida. 1820.a. oli Tallinnas viies suurtulekahju, pikselöögist hävis tollal maailma kõrgeim ehitis, Oleviste kiriku torn. (PEPK)

Viited:

Parmask, P., J., 1995, Eesti tuletõrje ja tsiviilkaitse, Asm Kupar