Uluksinirebasel

... on laialdane levila ja kõik tüübid on levinud ümber Arktika ookeani, nagu Alaskal, Gröönimaal, Islandil, Norras, Rootsi põhjaosas, Soome Lapimaal, Põhja-Jäämere saartel, Novaja Zemljal. Erinevate tüüpide (sinirebane ja valgerebane) levik on piirkonniti erinev: Norra ja Skandinaavia lõunaosas on vähe sinist tüüpi rebast (20-25%). Gröönimaal on mõlemit vormi võrdselt esindatud. Kanada saartel aga on sinirebase vormi alla 5 % ja Kanada maismaal alla 1 %.

Uluksinirebane on väiksem kui punarebane. Karusnahk on väga pehme ja tihe, ka jalad on tihedalt karvastikuga kaetud. Looduses elavad kolooniatena ja on vähem arglik kui punarebane, mistõttu on teda kergem jahtida. Uluksinirebane on suurema viljakusega, tavaliselt on kutsikate arv 8-12 pesakonnas. Peamiseks toiduks on väikenärilised, nagu hiired, lemmingud, linnud.

 
Paarituvad sini- (DD või Dd) ja valge polaarrebane (dd).
Kutsikad polaarrebase geenikandjad (Dd) või
50% sini- (Dd) ja 50% polaarrebased (dd). (Beautiful fur..., 1988)

Sinirebase (DD) ja valge polaarrebase (dd) geenide jagunemine vanemate
generatsioonis ja kandjad (Dd) F₁ generatsioonis Mendeli järgi. (Beatiful fur..., 1988)