• AVALEHT
• PÕHIMÕISTED
• PÕHISISU
  • 1. Kinnipeetavale keelatud esemed
  • 2. Keelatud ja leitud esemetega toimimine
• HARJUTUSED
• ALLIKALOEND

2. Keelatud ja leitud esemetega toimimine

Eset hoiab, eseme võõrandab, tagastab või hävitab vangla, mille territooriumilt ese leiti (VSKE § 65 lg 1). Eseme leidmiseks on ka isiku või kambri läbiotsimise käigus eseme leidmine, mitte üksnes leid AÕS § 98—101¹ tähenduses. Eseme leidmisel tuleb järgida samaaegselt nii AÕS § 98—101¹ regulatsiooni, kui ka VSKE § 66—71 tulenevaid erisusi. VSKE § 66—71 tõlgendamisel ja rakendamisel tuleb arvestada sellega, et AÕS ega VangS ei sisalda volitusnormi, mis võimaldaks justiitsministril kehtestada seaduse regulatsiooniga võrreldes erisusi, sh PS § 32 sätestatud põhiõiguse omandile piiranguid.

AÕS § 98 lg 1 kohaselt on isik, kes on kaotatud asja leidnud ja selle oma valdusse võtnud, peab sellest viivitamata teatama kaotajale või omanikule. Seega on asja leidja – vanglaametnik, teine kinnipeetav või muu isik – kohustatud leiust eelkõige teatama asja omanikule. AÕS § 98 lg 1 teise lause ja lg 2 koostoimes tuleb vanglas kui avalikus asutuses leitud asjast teatada ja anda asi vanglale. Sellisel juhul loetakse vangla (õigem oleks küll öelda Eesti Vabariik, kes tegutseb vangla kaudu) asja leidjaks, kuid AÕS § 101 lg 3 ei ole vanglal õigus leiutasu saada. Kui asja väärtus ületab 100 krooni, siis peab leidja (sh vangla) teatama leiust politseile. Ka VSKE § 66 lg 1 kohaselt leitud esemest, mille omanikku ei suudeta tuvastada ja mille väärtus on üle saja krooni, teatatakse politseile. Samas kui VSKE § 66 lg 1 kohaselt antakse leitud ese politsei nõudmisel politseile üle, siis AÕS § 99 lg 1 on leitud asja hoidmine eelkõige leidja kohustus. Kuna nii vangla kui ka politsei on mõlemad Eesti Vabariigi kui avalik-õigusliku juriidilise isiku haldusorganid, siis sisulist vastuolu ei ole.

Erinevalt teistest leidjatest on vanglal VSKE § 71 tulenevalt eseme leidmise kui menetlustoimingu dokumenteerimise kohustus. Eseme leidmise dokumenteerimiseks koostatakse akt. Leitud eseme kohta koostab akti läbiotsimisrühma juht. VSKE § 71 ei ole täpsustatud, kes koostab leitud eseme kohta akti, kui ese leiti nt vangla territooriumilt või anti vanglale üle kinnipeetava või muu isiku poolt. Tõenäoliselt koostab sellisel juhul akti vanglaametnik, kes eseme leidis või kellele ese üle anti. Aktis märgitakse: 1) leitud eseme kirjeldus ja vajaduse korral ka selle eeldatav rahaline väärtus; 2) leidmise kuupäev ja kellaaeg; 3) selle kinnipeetava nimi, kelle juurest on ese või aine leitud, või eseme või aine leidmise koht; 4) ettepanek eseme tagastamise, võõrandamise või hävitamise kohta; 5) eseme või aine leidnud vanglaametniku nimi ja allkiri ning leidmise kuupäev. Akti kinnitab vangla direktor või tema määratud isik, kes otsustab ka politseile eseme edastamise või eseme võõrandamise, hävitamise, riigi tuludesse pööramise või kinnipeetavale tagastamise. Lisaks tuleb meeles pidada, et kui eseme leidmine viitab kuriteo toimepanemisele (nt narkootilised ained, ebaseaduslik relv, alkohol vms), siis tuleb alustada koheselt kriminaalmenetlust ja vormistada leitud eseme võetus sündmuskoha vaatluse, isiku läbivaatuse vms kriminaalmenetluse toimingu protokollis (vt KrMS § 83—90, § 91—94 ja § 146).

AÕS § 98 lg 1 tuleneb, et leidja on kohustatud asja omanikule tagasi andma. Kui tavaliselt on leidjal õigus leiutasule (AÕS § 101 lg 1), siis vanglal ega politseil ei ole õigust leiutasule (AÕS § 101 lg 3). AÕS § 99 lg 2 kohaselt on vanglal kui leidjal õigus asi müüa, kui see on kiiresti riknev, selle hoidmise kulud on ülemäärased või kui asja on hoitud 6 kuud. Asja müümine peab toimuma enampakkumisel. AÕS § 100 kohaselt omandab leidja asja, kui ta on täitnud teatamiskohustuse ning asja omanik ei ole selgunud ühe aasta jooksul, kusjuures AÕS § 100 lg 3 kohaselt omandab asja või seda asendava raha leiukoha kohaliku omavalitsuse üksus, kui politsei on hoidnud asja 1 aasta asja valdusesse võtmisest. VSKE sätestab eelnevaga võrreldes grammatilise tõlgenduse põhjal oluliselt erinevat regulatsiooni, nt ei erista AÕS raha või dokumentide leidmist ega anna mingit eelist leitud raha omandamisel (vrd VSKE § 69).

VSKE § 66 lg 1 kohaselt antakse leitud ese, kui eseme omanikku ei selgu, üle kohaliku omavalitsuse tervishoiu- või hoolekandeasutusele, hävitatakse või pööratakse riigi tuludesse seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Kui tõlgendada seda sätet süstemaatilises koostoimes AÕS § 98—101, siis võib järeldada, et kõigil nendel juhtudel, kui leitud eseme väärtus on enam kui 100 krooni, tuleb leitud esemest teavitada politseid, eset või seda asendavat raha tuleb hoida vähemalt 1 aasta ning seejärel anda ese või seda asendav raha leiukoha kohaliku omavalitsuse tervishoiu- või hoolekandeasutusele. Kui eseme väärtus on alla 100 krooni, võib vangla piirduda leiust teavitamisega ning pärast 6 kuud leitud asi kas müüa või pärast 1 aastat teatamisest asi omandada. Leitud asja hävitamist AÕS ette ei näe ja seega on seadusega kooskõlas rakendada VSKE § 66 lg 1 sätestatud asja hävitamist üksnes siis, kui riik on asja eelnevalt omandanud.

VSKE § 66 lg 2 vastuoluliselt sõnastatud sättest võib järeldada, et: 1) kui eseme omanikku ei ole vanglale eseme leidmise päevast alates kahe nädala jooksul kindlaks tehtud ja eseme väärtus on alla saja krooni, siis see kas võõrandatakse, hävitatakse või kantakse riigieelarve tuludesse ehk omandatakse; 2) kui ese on sattunud kinnipeetava või vahistatu kätte omaniku tahtel või kui vangla tuvastab, et leitud eseme omanik on kinnipeetav või vahistatu ise, siis ese tagastatakse kinnipeetavale (või vahistatule). VSKE § 66 lg 2 sätestatud 2-nädalane tähtaeg on ilmselges vastuolus AÕS § 100 ning seda ei saa õiguspäraselt rakendada – asja omaniku või õiguspärase valdaja õigus nõuda asja välja võõrast valdusest (AÕS § 80) kehtib kuni asja õiguspärase omandamiseni AÕS § 100 alusel. Seadusega vastuolus olev võõra asja omandamine, olgugi et põhiseadusevastasele määrusele tuginev, võib kvalifitseeruda vargusena KarS § 199 mõistes, võõra asja hävitamise KarS § 203 mõistes või väheohtliku varavastase süüteona KarS § 218 mõistes. Seetõttu tuleks sellises olukorras lähtuda omandamise ja hävitamise osas AÕS sätestatud tähtaegadest ning tõlgendada VSKE § 66 lg 2 sätestatud kahenädalast tähtaega kui menetluslikku tähtaega, mille jooksul vangla peab ise aktiivselt üritama välja selgitada asja omanikku või õiguspärast valdajat.

Kui leitud asja omanik on teada, tuleb asi AÕS § 98 lg 1 kohaselt omanikule tagastada, v.a kui eriseadusest tuleneb keeld sellist liiki asju omada või on nõutav eriluba, mida konkreetsel isikul ei ole. VSKE § 64¹ tulenevalt ei pruugi kinnipeetavale asja tagastamisel anda asja tema juurde kambrisse, vaid võib tagastada asja selle paigutamisega kinnipeetavate isiklike asjade lattu. VangS ei piira kinnipeetava õigust asju omada, vaid piirab õigust omandit vangla territooriumil ja siseruumides vallata ja kasutada. Asja hävitamine ja võõrandamine piiravad mitte üksnes kinnipeetava valdust ja kasutamise õigust, vaid ka omandit tervikuna. Praktikas on leitud, et kui asi on keelatud selle soetamise viisi alusel, siis ei saa asja panna ka isiklike asjade lattu, vaid tuleb hävitada. Seadusest tulenevat alust võõra vallasasja hävitamiseks, kui omanik on teada, ei ole. Alus on tuletatud VSKE § 66 ja § 68, mis kumbki ei tugine seadusest tuleneval volitusnormil, kuid ei kohusta ka vanglat asju hävitama ega vabasta vanglat kohustusest kaaluda erinevate eesmärgi- ja mõõdupäraste meetmete vahel.

AÕS § 99 lg 2 kohaselt on leidjal õigus müüa asi pärast teatamist avalikul enampakkumisel. VSKE § 67 kohaselt võõrandatakse leitud ese riigivara võõrandamist reguleerivates õigusaktides sätestatud korras. Riigivara võõrandmine toimub RVS § 24 ja § 27—32 sätestatud tingimustel ja korras. RVS § 24 kohaselt võib riigivara võõrandada, kui: 1) vara ei ole vajalik avalikuks otstarbeks ega riigivõimu teostamiseks; 2) vara on muutunud kõlbmatuks avaliku kasutamise, riigivõimu teostamise ja tulu saamise otstarbeks; 3) vara on vajalik kohaliku omavalitsuse tervishoiu-, haridus- ja sotsiaalhoolekandeasutustele või omavalitsuse muude funktsioonide täitmiseks; 4) vara on vajalik avalik-õiguslikule juriidilisele isikule tema seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks; 5) vara on vajalik välisriigile kinnisasjana diplomaatiliste, konsulaar- või kaubandusesinduste tarbeks; 6) võõrandamine on ette nähtud seadusega või toimub kohtuotsuse alusel. Vastavalt RVS § 27 võib riigivara võõrandada ka tasuta või alla hariliku väärtuse RVS § 24 p 3, 4 ja 5 nimetatud juhtudel. Selles osas on  VSKE § 67 ebatäpne, sest AÕS § 99 lg 2 kohaselt võib leitud asja müüa üksnes enampakkumisel. Seega tuleb leitud esemete võõrandamisel lähtuda just RVS § 28 riigivara tasu eest võõrandamise korrast, st korraldada nt enampakkumine. Riigivara võõrandamise täpsem kord on reguleeritud Vabariigi Valitsuse 01.08.1995 määrusega nr 286 kinnitatud "Riigivara võõrandamise korra" p 23—58.

VSKE § 67 kantakse leitud eseme võõrandamisest saadud raha, kui võõrandamiskulu on maha arvatud, riigieelarve tuludesse võõrandamisest alates kolme pangapäeva jooksul. Võõrandamise otsustamisel tuleb arvestada sellega, et kuni 1 aasta jooksul üle 100 krooni maksvast leiust teatamisest või 1 aasta jooksul alla 100 krooni maksva leiu valdusesse võtmisest on kaotatud asja omanikul õigus saada asi või seda asendav raha endale. Kui vangla on leiu müünud ja kandnud saadud raha riigieelarve tuludesse, ei vabasta see veel riiki omanikule raha väljamaksmisest. Sellisel juhul peab kohtuväliselt maksma raha omanikule välja vangla oma eelarvest, erandina taotlema Vabariigi Valitsuselt raha eraldamist reservfondist. 

Kooskõlas AÕS § 100 eeldab asja hävitamine, et riik on asja kooskõlas seadusega omandanud. Seega tuleb vara hävitamise otsustamisel lähtuda RVS § 33, mille kohaselt riigivara valitseja tunnistab riigivara kõlbmatuks, kannab maha ja vajadusel hävitab, kui riigile kuuluvat vallasasja ei vaja teised riigivara valitsejad või volitatud asutused, seda vara ei ole võimalik kasutusse anda või võõrandada ning selle säilitamine on ebaotstarbekas. VSKE § 68 lg 1—4 reguleeritakse üksnes eseme hävitamise korda. Eseme hävitab vangla direktori määratud komisjon. Ese hävitatakse viisil, mis ei ole ohtlik elule, tervisele ega keskkonnale ja mis välistab eseme taaskasutamise. Hävitamise kohta koostatakse akt, kuhu kantakse eset või ainet iseloomustavad andmed, hävitamise aeg, koht ja viis, hävitamist läbiviivate ametnike nimed ja allkirjad ning hävitamise kuupäev. Akti kinnitab vangla direktor või tema määratud isik.