Õigusfilosoofia põhimõisted

PÕHIMÕISTED

Kõigi mõistete selgitused pärinevad teatmeteosest "Võõrsõnade leksikon", kui konkreetselt ei ole viidatud mõnele muule allikale.

aksioloogia (kr.k axios väärtuslik + logos õpetus) väärtusõpetus; filosoofiline õpetus, mis uurib esteetilisi, eetilisi, moraalseid jt väärtusi;

aksioom (kr axioma) alglause, postulaat, loogiliselt mittetõestatav väide, algtõde või endastmõistetav tõdemis ei vaja enam täiendavat tõestamist;

analüüs (kr.k analysis lahutamine, liigendamine) algosadeks või tunnusteks lahutav uurimine, eritlus (vrd süntees). Analüütiline filosoofia on filosoofia suund, millise järgi filosoofia ainus ülesanne on mõtlemistüüpide kindlakstegemine (vrd nominalism). Analüütika on Aristotelesel põhinev õpetus süllogismist ja tõestusest (formaalne loogika).

argumentatsioon (ld.k argumentatio) loogiline põhjendus, mingi väite (teesi) põhjendamine teiste väidete (argumentide) abil. Argumentatsiooni objektiks on premiss. Kui premiss vaidlustataks, tuleb seda põhjendada, sest mingid asjad ei või olla premissid iseendastmõisteavalt (vrd demonstratsioon).

deduktsiooni (ld.k deductio äratoomine, väljatoomine) arutlus, mille eelduste tõesuse korral on järeldus paratamatult või formaal-loogiliselt tõene; sageli (kuid mitte alati) on see järeldamine üldisemalt üksikule või konkreetsemale (vastand: induktsioon);

demonstratsioon (ld.k demonstratio) näitamine, teadussaavutuse näitlik tutvustamine, esitlemine. Demonstratsioon on loogilis-deduktiivne käik. Selle lähtekohad, premissid võib vabalt valida, sest otsustuse siduvus (sisene vorm) ei ole sõltuv lähteotsustuse sisust (vrd argumentatsioon).

dialektika (kr.k dialektike) filosoofias teadus maailma üldistest seadustest ning nähtuste seostest; ka vastav tunnetusmeetod; Vana-Kreekas väitluskunst, mis taotleb tõde vastandlike arvamuste kokkupõrke ning vasturääkivuste avastamise kaudu; tänapäevases tähendusest hakkas terminit kasutama Hegel, kelle järgi dialektika on nii mõtlemise kui ka maailma vastuoluline arenguprotsess;

empiiria (kr.k empeiria), filos kogemus, välismaailma tajumine meeleelundite varal; vaatlus harilikes loomulikes tingimustes (vastandina eksperimendile).

Empirism (kr.k. empeiria kogemus) ühisnimetus filosoofilisele õpetusele, mis tunnistavad usaldatava tunnetuse ainsaks vahendiks kogemust; mõistus on vaid abivahendiks järelduste tegemisel (vrd realism)

endeemiline (kr.k endemos kohalik) paigaline, päriskodune, mingi alaga seotud, seal püsivalt esinev.

entsüklopeedia (pr.k encyclopedie < en + kr.k kyklos ring + paideia haridus, teadus) teaduslik teatmeteos, mis annab kas süstemaatiliselt (sisu kokkukuuluvuse järgi) või märksõnade tähestikulises järjestuses kokkuvõtte kõigist teadusaladest või mõnest konkreetsest teadusalast. Entsüklopedist on igakülgselt haritud, mitmekülgsete teadmistega inimene; ajalooliselt olid entsüklopedistid rühm eesrindlikke prantsuse filosoofe 17 saj, kes olid koondunud Didero' ja d'Alembert'i poolt 1751—1780 väljaantud teose "Encyclopedie" ümber (vt allpool).

epistemoloogia vt gnoseoloogia;

eshatoloogia (kr.k eschatos äärmine, viimane + logos õpetus)religioosne õpetus maailma lõpust ja sellega seonduvast, samuti õpetus surmajärgsest eksisteerimisest ehk mis saab pärast inimese maise elu lõppu;

etümoloogia (kr.k etymon tõde, sõna põhitähendus + logos mõiste, õpetus) keeleteaduse haru, mis uurib sõnade päritolu, sõna algupära, selle algupärast tähendust ning seoseid muude sama või teiste keelte sõnadega.

genees (kr.k. geneesis) teke, areng, tekkelugu, arengulugu; krj teose saamislugu.

gnoseoloogia (kr.k gnosis teadmine tunnetus + logos õpetus) tunnetusõpetus; filosoofiline distsipliin, mis käsitleb tunnetust ning selle võimalikkust, suhet reaalsusega, allikaid ja meetodeid;

hermeneutika (kr.k hermeneutike<hermeneia seletus, tõlgendus) vanade tekstide, kunstiteoste, õigusaktide vms tõlgendamise ja seletamise õpetus;

historism (kr.k. historia - ajalugu) 1) ajalooteaduse printsiip, mille kohaselt iga asja või nähtust tuleb uurida ja hinnata selle tekkimises ning arenemises, selle konkreetsuses ja vastastikuses seoses teiste nähtustega; 2) seisukoht, mille järgi sotsiaalteadused on ajaloolise seaduspärasusi arvestades võimelised ette nägema ajaloolisi protsesse; 3) lgv sõna, mis on käibelt kadunud vastava eseme või nähtuse kadumise tõttu;

induktsioon (ld.k inductio sisse juhatama, ergutama) loogiline järeldamine üksikult või konkreetsemalt üldisele, üksikjuhtudest või faktidest üldistuste ja seaduspärasuste tuletamine (vastand: deduktsioon).

intuitsioon (ld.k intuitus vaade, sisepilk) loomingulisus mõtlemise moment, mis avaldub tõe tabamises vahetult, loogilist arutelu ennetaval viisil, idee või lahenduse ootamatu leidmisena; kogemusel põhinev vaistlik tunnetus.

nominaal (ld.k nomen) nimiväärtus, rahatähele märgitud väärtus. Nominalism on keskaegses Lääne-Euroopa filosoofias levinud skolastiline vool, mille äärmuslik tiib pidas üldmõisteid (universaalid) ainult nimetusteks, millel tegelikkuses puudub vaste;

objekt (ld.k. obiectum ees asetsev) ese, isik või nähtus, millele või kellele on suunatud kellegi tegevus, tähelepanu vms; see, mis vastandub subjektile, st teadvusele, olles väljaspool teadvust ja teadvusest sõltumatu.

ontoloogia (kr.k on (ontos) olev + logos õpetus) filos olemisõpetus; olemise filosoofiline käsitlus, mis jätab kõrvale tunnetuse analüüsi;

positiivne (ld.k positivus) jaatav, kasulik, kehtiv (nt positiivne õigus ehk kehtiv õigus). Positivism on filosoofiasuund, mille raja prantsuse filosoof A.Compte (1798—1857), mille järgi saab tunnetada ainult nähtumusi (fenomene), st kogemusest tegelikult antut, mitte asjade olemust; jur õigusteaduse ja sotsioloogia suund, mis peab oluliseks positiivset ehk kehtivat õigust

premiss (ld.k propositione) loogilise järelduse eellause, lähtekoht või eeldus;

presumptsioon (ld.k presumptio) juriidiline eeldus, tõenäoline otsustus, juriidilise fakti või subjektiivse õiguse tõelisuse eeldamine, kuni pole tõestatud vastupidist; nt süütuse presumptsioon, valdaja omandi presumptsioon jt. Presumeerima tähendab eeldama.

reaal (uusld.k raelia) tõelised esemed või tõigad vastandina kujutlustele või pelgalt sõnadele. Reaalne (keskld.k realis aineline, materiaalne) tõeline, tõeliselt olemasolev; teostatav, täidetav; tegelikkust arvestav (vastand: ideaalne, nominaalne). Realism (keskld.k realis aineline, tõeline) 1) tegeliku olukorra ja võimaluste arvestamine, asjalik mõtteviis [--] 3) teadusfilosoofia seisukoht, et teaduslikud teooriad kirjeldavad maailma sellisena, nagu see on; 4) idealistlik suund keskaegses filosoofias, tunnistas üldmõistete (universaalide) objektiivset reaalsust (vastandid nominalism, kontseptdualism); 5) ontoloogias seisukoht, et maailm eksisteerib reaalselt, meist sõltumatult.

reduktsioon (ld.k reductio tagasiviimine) redutseerimine, taandamine, kahandamine vähendamine, tagasi võitmine.

skisma (kr.k schisma lõhe) kirikulõhe, organisatsiooniline eraldumine ühest kirikust; roomakatoliku kiriku põhimõtteline mittekuulekus paavstile; lahkheli, arusaamatus, tüli.

subjekt (ld.k subiectum) tegevuse kandja, isik, tunnetuseprotsessi objektile vastandatud praktilise tegevuse või tunnetuse kandja; jur õigussuhtes osaleja, õiguse või kohustuse kandja.

substants(ld.k substantia olemus) aine, ollus; kõikide asjade ja nähtuste jääv alus, olemus, see, mille olemasolu ei sõltu millestki muust;

süntees (kr.k syntesis ühendamine, liitmine) algosade ühendamine, terviku koostamine; objekti uurimise meetod selle objekti terviklikkuses, ühtsuses ja osade vastastikuses seoses; Hegeli dialektikas on süntees kõrgeim arenemisaste, mis järgneb teesile ja antiteesile, ühendades erinevate astmete vastuolud.

R.Sults ja S.Põllumäe 25.02.2008