Töötlemine

Nahkade esmase töötlemise protsessi alla kuuluvad:

• naha eemaldamine korjusest;
• naha mälvapoole puhastus nahaalustest rasva ja lihaskoe kihtidest.

Esmase töötlemise eesmärgiks on kindlustada naha karvkatte ja mälvapoole kvaliteedi säilimine ja naha kaubanduslik välimus.

Iga nahaliigi jaoks on maailmas kehtivates standardites fikseeritud kindlad nõuded esmase töötluse tegemiseks. Eestis ei ole neid standardeid kehtestatud. Oskamatu nahastus, hooletus või standardi nõuetest kõrvale kaldumine põhjustavad nahale vigastuste tekitamise ja naha välise ilme rikkumise, mis vähendavad naha hinda ja rikuvad tema kaubanduslikku välimust. Suuremate kahjustuste korral muutub nahk väärtusetuks.

Kogu esmase töötlemise protsess hõlmab järgmisi astmeid: naha mahavõtmine, rasvatustamine (rasva kraapimine) ja konserveerimine.

Naha mahavõtmisel on kolm viisi:

• toru- või sukana (alustatakse korjuse tagumisest osast)
• sukana(alustades pea piirkonnast)
• pinnalaotusena.

Rasvakraapimine seisneb naha mälvapoole puhastamises rasvast ja lihaskihist, mis on sinna jäänud naha mahavõtmisel.

Rasv on vaja eemaldada järgmistel põhjustel:

• nahalune rasvkude takistab nahkade kuivatamisel niiskuse auramist naha pinnalt, see võib põhjustada roisubakterite arengut ja mälvapoole haudumist;
• rasvane mälvapool ja rasvane karvkate raskendavad nahkade sorteerimist;
• mälvapoole rasv põhjustab karvkatte muutumist rasvaseks, põhjustades heledama karvkattega nahkade kollakaks muutumist;
• puhastamata nahkade pikemaaegsel säilitamisel toimub rasva oksüdeerumine, mistõttu halveneb mälvapoole kaubanduslik väärtus langeb, väheneb naha tugevus ja nahk hakkab lagunema.

Rasvast puhastamine seisneb rasva kraapimises või selle väljasurumises mälva poolelt. Selleks kasutatakse nüridaid instrumente – nürid noad, lusikad, vikatid. Ettevaalikult võib kasutada ka teravaid esemeid mälvapoolelt rasva ja nahaaluste kudede eemaldamiseks. Kraapimiseks kasutatakse ka spetsiaalseid kraapimispinke.

Rasvast puhastatud nahad tuleb peale kraapimise lõppu paigutada spetsiaalsetele laudadele. Laudadele paigutamine peab toimuma vastavalt maailmas kehtivatele standarditele.

Nahkade kuivatamine ja konserveerimine

Nahkade konserveerimise all mõistetakse naha viimist sellisesse seisundisse, mis kindlustab naha pikemaaegse säilimise kvaliteeti kaotamata.

Konserveerimise käigus luuakse naha kudedes keskkond, mis välistab roisubakterite arengu.

On olemas neli konserveerimise viisi:

• õhuga kuivatamine;
• märgsoolamine;
• kuivsoolamine;
• happega soolamine.

Õhuga kuivatamine

Nahkade kuivatamisel ei kasutata konservante. Kuivatamisruumis peab niiskuse tase olema alla16%, sest siis ei toimu nahas mikroorganismide arengut. Kuivamisprotsessi käigus kindlustatakse ja jälgitakse õhu tsirkulatsiooni. Kuivatamine toimub temperatuuril 25 - 35º C, õhu suhteline niiskuse juures 35 – 50%. Kuivatamise temperatuur ei tohi olla üle 40° C, siis võib toimuda naha kollageenkiudude þelatinatsioon, mille tulemusena võib esineda mälvapoole sarvestumist.

Märgsoolamine

See meetod põhineb soola omadusel veetustada osaliselt nahka. Tungides naha sisemusse, takistab ta roisubakterite arengut. Nahk hõõrutakse soolaga kokku, soola kogus on 30 – 50% naha kaalust.

Kuivsoolamine

Nahk hõõrutakse esmalt soolaga kokku ja siis kuivatatakse. Seda meetodit kasutatakse väiksemate nahkade puhul.

Happega soolamine

Selle meetodi puhul toimub naha töötlemine seguga, mis koosneb 90% keedusoolast, 5% alumiiniummaarjasest ja 5% ammooniumkloriidist.  Sool veetustab naha mälvapoole, alumiiniummaarjas toimib kinnitina, soolhape, mis tekib ammooniumkloriidi lagunemisel avaldab pikeldavat toimet.  Segu kogus on 30 – 50% toornaha kaalust. (E. Rimmel)

Lambanahkade parkimine (Sheepskin)	Lambanahkade trummeldamine (Sheepskin)
Lambanahk (A. Tänavots)